Kui vaadata 1960.–1970. aastate rannafotosid, jääb silma üks huvitav detail – inimesed nägid välja elegantsed, ilma et nad oleksid selle nimel pingutanud. Rannamood ei olnud toona eneseesitlus ega moeshow. See oli loomulik osa suvest, kus praktilisus ja hea maitse käisid käsikäes. Eestis ei vahetunud ujumisriided igal hooajal. Uus trikoo oli ost, mida kaaluti ning mida kanti aastaid. Sageli parandati katkised õmblused ära ja hästi hoitud ujumisriided anti edasi noorematele õdedele või sugulastele. Tänapäeval nimetaksime seda teadlikuks tarbimiseks, kuid toona oli see lihtsalt elu osa. Kuigi Nõukogude Eesti oli läänemaailmast eraldatud, jõudsid moemõjud siia siiski. Ajakiri Siluett tutvustas Pariisi, Helsingi ja Moskva moejooni ning pakkus lõikeid, mille järgi osavad õmblejad kodus riideid valmistasid.