Selle tooli puhul ei ole esimene mulje mitte lihtsalt esteetiline, vaid peaaegu intuitiivne – nagu oleks selle kuju kuidagi juba tuttav, kuigi samas täiesti ainulaadne. Selle seljatoe suur, voolav kaar, millesse on lõigatud ovaalne ava, ei ole pelgalt dekoratiivne võte, vaid läbimõeldud vastus nii inimese kehale kui ka ruumi visuaalsele rütmile. See konkreetne vorm räägib ajast, mil disainerid ei otsinud ekstravagantsust, vaid tasakaalu – midagi, mis tunduks korraga nii loomulik kui ka uuenduslik. ntonín Šuman, kelle nimega see tool seostub, töötas keskkonnas, kus disain ei olnud kunagi eraldiseisev kunstivorm, vaid osa tööstuslikust ja sotsiaalsest süsteemist.