Kannu ülaserv on seevastu tagasihoidlik ja õhuke. Väike valamistila on kujundatud peenelt, ilma et see häiriks anuma üldist siluetti. Selline detailide käsitlus näitab hästi modernistliku tarbekunsti põhimõtet, mille järgi eseme funktsioon ja välimus peavad moodustama ühtse terviku. „Inna“ teeb eriliseks ka selle suitsuklaas. Hallikaspruun toon mõjub väärikalt ja vaoshoitult, kuid selle tegelik ilu tuleb esile valguse käes. Kui päikesekiired langevad kannule küljelt, tekivad klaasi pinnale pikad helkivad jooned, mis järgivad selle kumerusi. Paksemas klaasis muutub värvus sügavamaks, samal ajal kui õhemad seinad lasevad valgusel vabamalt läbi liikuda.

Eriti huvitav on kannu alumine osa, kus laienev klaaspind murrab valgust mitmes suunas. Selle tulemusena võivad lauale tekkida õrnad peegeldused ja varjud, mis muudavad eseme välimust sõltuvalt kellaajast ja valguse langemisnurgast. Ühel hetkel võib kann tunduda peaaegu läbipaistev, järgmisel aga omandada tumeda ja salapärase ilme. Suitsuklaasi populaarsus ei olnud 1960. ja 1970. aastate disainis juhuslik. Selle tagasihoidlik, kuid sügav värvigamma sobis hästi tollase modernistliku sisekujundusega. Tumedam puitmööbel, lihtsa joonega valgustid, geomeetrilised tekstiilid ja klaasist tarbeesemed moodustasid terviku, milles materjalidel oli väga oluline roll. Klaas ei olnud pelgalt praktiline materjal, vaid võimalus tuua ruumi valgust, peegeldusi ja visuaalset kergust.

Mirjam Maasika „Inna“ sobitus sellesse keskkonda suurepäraselt. Oma selge silueti ja väljapeetud värvitooniga ei vajanud kann tähelepanu äratamiseks rikkalikku ornamentikat ega keerukat pinnadekoori. Selle esteetiline väärtus tulenes eelkõige proportsioonidest ja materjali omadustest. Just see teeb „Inna“ huvitavaks ka tänapäeva disainihuvilise jaoks. Kannu võib asetada minimalistlikule söögilauale, heledale kivipinnale või tumedast puidust puhvetkapile ning see mõjub igas keskkonnas erinevalt. Heledal taustal tulevad esile selle suitsune värvus ja siluett, tumedal pinnal aga klaasi läige ning läbipaistvad detailid. Eriti mõjuv on „Inna“ siis, kui asetada kaks kannu kõrvuti, sangad väljapoole suunatud. Sellises koosluses tekib sümmeetriline kompositsioon, milles korduvad vormid rõhutavad üksteise proportsioone. Kannude vahele jääv tühi ruum muutub justkui kujunduse osaks ning vastassuunas kaarduvad sangad annavad tervikule arhitektuurse ilme. Kuigi tegemist on praktilise jooginõuga, võib „Innat“ vaadelda ka iseseisva kunstilise objektina. Selle skulpturaalne vorm mõjub veenvalt isegi siis, kui kann on täiesti tühi. Klaasi paksus, kumerused ja valguse peegeldused pakuvad piisavalt visuaalset huvi, et ese ei vajaks enda kõrvale täiendavaid dekoratsioone.

Tänapäeval on Tarbeklaasi looming taas paljude disainihuviliste ja kollektsionääride tähelepanu all. Kunagistest igapäevastest tarbeesemetest on saanud Eesti disainiajaloo hinnatud näited. Neid otsitakse vanakraamipoodidest, oksjonitelt ja erakogudest ning sageli leiavad need koha kaasaegsetes interjöörides, kus vana ja uus moodustavad isikupärase terviku. „Inna“ puhul lisab väärtust ka asjaolu, et tegemist on osaga suuremast jooginõude sarjast. Sama kujunduskeele kasutamine erinevate esemete puhul näitab, kui läbimõeldult Maasikas vormi käsitles. Iga ese võis täita oma kindlat otstarvet, kuid koos moodustasid need visuaalselt äratuntava terviku. Klaasidisaini üks suuremaid väljakutseid on luua ese, mis mõjuks ühtaegu tugevana ja õrnana. „Inna“ kannus on see tasakaal eriti hästi nähtav. Selle lai põhi ja massiivne sang annavad vormile jõulisuse, kuid õhukesed seinad ning sujuvad kumerused säilitavad kerguse. Tulemuseks on disain, milles vastandid ei konkureeri, vaid täiendavad üksteist. Rohkem kui pool sajandit pärast valmimist ei mõju „Inna“ vanamoodsana. Selle siluett sobib ka tänapäevaste sisustussuundadega, kus hinnatakse lihtsust, naturaalseid materjale ja iseloomuga esemeid. Samal ajal kannab see endas äratuntavat ajastuhõngu ning meenutab perioodi, mil Eesti klaasikunstnikud lõid omanäolisi ja kestva väärtusega tarbeesemeid. Mirjam Maasika „Inna“ kann näitab, et hea disaini väärtus ei seisne üksnes selle valmistamise ajas või tuntud nimes. Oluline on ka eseme võime säilitada oma esteetiline mõju muutuvates interjöörides ja erinevate põlvkondade silmis. Selle voolav vorm, sügav suitsuklaasi toon ja kaunilt kaarduv sang moodustavad terviku, milles praktilisus ja kunstiline väljendus on lahutamatult seotud. „Inna“ ei ole lihtsalt killuke Eesti klaasitööstuse ajaloost. See on ehe näide disainist, mille ilu avaneb kõige paremini siis, kui lasta valgusel läbi klaasi liikuda ja vormil enda eest rääkida.