Just selline mulliline klaas annab esemele erilise sügavuse. Lähemalt vaadates ilmub läbipaistvasse materjali justkui teine, sisemine maailm, kus valgus murdub väikeste õhutaskute ümber ning tekitab lugematul hulgal peeneid helke. Päevavalguses muutuvad mullid säravaks ja selgelt nähtavaks, hämaramas ruumis aga sulanduvad need klaasi sügavusse, jättes esile peamiselt vaasi jõulise silueti. Ka värvilahendus on tähelepanuväärne. „Laura“ õrn roheline klaasitoon meenutab kevadist loodust, läbikumavat merevett või värsket klaasi, milles on säilinud midagi orgaanilist. Valgus muudab selle tooni pidevalt. Mõnikord mõjub vaas peaaegu värvituna, vaid kerge rohelise varjundiga, teinekord aga muutuvad selle paksemad servad ja põhi sügavaks oliivroheliseks. Selline mitmekihilisus annab klaasile iseloomu, mida ühetaolise värvipinnaga saavutada oleks keeruline. Selle omanäolise klaasvaasi autorina on tuntud Eesti klaasikunstnik Tiia-Lena Vilde, kelle loominguline tegevus Tarbeklaasis kestis aastatel 1969–1994. Vilde kuulus kunstnike põlvkonda, kelle töö tõi Eesti tööstuslikku klaasidisaini uusi vormilahendusi ja aitas kujundada tehase hilisemat loomingulist suunda.

Tarbeklaasi ajalugu on tihedalt seotud Eesti klaasikunsti arenguga. Tehases töötanud kunstnike jaoks ei olnud klaas üksnes praktiline materjal, millest valmistada jooginõusid, vaase ja kausse. See oli ka kunstilise väljenduse vahend, mille läbipaistvus, värv, paksus ja vormimisvõimalused pakkusid pidevalt uusi võimalusi. Iga kavandi juures tuli arvestada materjali omadustega, kuid samal ajal andis just kuum ja vormitav klaasimass võimaluse luua esemeid, millel oli selgelt äratuntav kunstiline iseloom. Tiia-Lena Vilde „Laura“ sobitub sellesse traditsiooni oma orgaanilise ja vabalt kujundatud vormiga. Erinevalt rangetest geomeetrilistest vaasidest, mille ilu põhineb sümmeetrial ja täpsetel proportsioonidel, on „Laura“ keskmes klaasi loomulik voolavus. Selle laineline suuäär ja mullidega rikastatud materjal annavad esemele käsitööle omase individuaalsuse. Vaasi vorm ei mõju jäiga ega staatilisena, vaid loob mulje pidevast liikumisest. Huvitav on ka vaasi kahe erineva vormilise maailma kohtumine. Alumine osa on klassikaliselt ümar ja tasakaalukas, ülemine aga vabam ning mängulisem. Selline kontrast annab esemele iseloomu, kuid ei lõhu selle terviklikkust. Vastupidi, just rahuliku põhiosa ja ootamatu suuääre ühendus muudab vaasi meeldejäävaks.

„Laura“ on hea näide sellest, kuidas dekoratiivsus võib sündida materjali enda omadustest. Siin ei ole kasutatud peale maalitud mustreid, keerukat ornamentikat ega täiendavaid kaunistusi. Kogu visuaalne mõju tuleneb klaasi vormist, õhumullidest ja valgusest. See teeb vaasist eseme, mille ilu avaldub kõige paremini lähedalt vaadates ja erinevates valgustingimustes. Tänapäevases interjööris mõjuks „Laura“ üllatavalt kaasaegsena. Selle pehmed orgaanilised jooned sobivad hästi ruumidesse, kus hinnatakse naturaalseid materjale, rahulikke värvitoone ja isikupäraseid disainiesemeid. Heledal kivist abilaual tuleksid esile klaasi läbipaistvus ja mulliline struktuur, tumedal puidul aga selle rohelise tooni sügavus ning skulptuurne siluett. Eriti kaunilt võiks vaas mõjuda akna läheduses, kus loomulik päevavalgus liigub läbi klaasi ja toob nähtavale selle sisemised detailid. Varahommikuses hajutatud valguses jääks üldmulje pehmeks ja õrnaks, otsesemas valguses muutuksid aga õhumullid selgemaks ning suuääre kumerused hakkaksid valgusega mängima. Nii võib sama vaas päeva jooksul pakkuda mitut täiesti erinevat visuaalset elamust. Kuigi „Laura“ on mõeldud vaasina, on selle vorm piisavalt väljendusrikas, et mõjuda ka ilma lilledeta.

Tegelikult pääseb selle laineline suuäär ja mullilise klaasi erakordne ilu kõige paremini esile just tühjana. Üksik õrn oks või tagasihoidlik lill võiks küll vaasi täiendada, kuid rikkalik lillekimp varjaks tõenäoliselt osa neist detailidest, mis muudavad eseme eriliseks. „Laura“ meenutab aega, mil Eesti klaasikunstnikud oskasid ühendada tööstusliku valmistamise ja kunstilise vormiloome. See on disain, milles on tunda materjali põhjalikku tundmist ning oskust kasutada klaasi omadusi ilma liigsete kaunistusteta. Tiia-Lena Vilde „Laura“ võlu peitub selle näilises lihtsuses. Ümar keha, laineline suuäär, õrn roheline värv ja klaasi sisse jäädvustunud õhumullid moodustavad terviku, milles iga detail täiendab teist. See on vaas, mis ei püüa tähelepanu jõulise dekooriga, vaid laseb materjalil ja vormil ise kõneleda. Just sellised esemed näitavad, kui mitmekesine ja loominguliselt julge oli Eesti klaasidisain. Rohkem kui lihtsalt tarbeese, on „Laura“ väike klaasskulptuur, milles on säilinud klaasi läbipaistvus, valguse mäng ja vormimise hetke eriline ilu.