Jõulud, mis jäid südamesse. Muinasjutt väikestele ja suurtele

Rubriik JÕULUD

Lund oli sadanud terve päeva ja õhtuks oli kogu maailm muutunud valgeks. Metsatee oli peaaegu kadunud, kuuskede oksad vajusid lume raskuse all madalale ning metsa serval seisev vana talu näis olevat ülejäänud maailmast korraks täiesti eraldatud. Katusele oli kogunenud paks lumekiht ja akendest paistev soe valgus ulatus vaid mõne meetri kaugusele õuele, enne kui pimedus selle endasse neelas.

Toas oli soe ja vaikne. Hommikul metsast toodud kuusk seisis akna kõrval, veidi hõre ja ebatäiuslik, just selline nagu päris metsakuusk olema peab. Selle okstel rippusid vanad klaaskuulid, õlgedest tähed ja mõned laste tehtud paberist ehted. Isa sättis veel viimaseid küünlaid, ema tõi köögist lauale kaneelisaiad ja kuuma kakao ning vanaema istus akna all ja kudus. Õhus segunesid kuusevaigu, kaneeli ja piparkookide lõhnad ning kusagil taustal praksus vaikselt tuli.

Elin istus koos väikese vennaga kuuse ees põrandal ja hoidis süles puidust hobust, mille vanaisa oli talle kunagi meisterdanud. Jõuluõhtu oli see hetk, mida ta oli oodanud terve detsembrikuu, kuid nüüd, kui see viimaks käes oli, tundus kõik kummaliselt vaikne. Ta vaatas aknast välja ja püüdis pimeduse seest leida teed, mis viis nende majani. Seda polnud enam näha.

„Kas jõuluvana ikka teab, kus meie maja on?“ küsis ta viimaks.

Ema naeratas ja kinnitas, et teab, kuid Elin polnud päris veendunud. Nende maja seisis ju metsa taga ja lumi oli kõik teed kinni katnud. Vanaema kuulas tüdruku muret ning osutas vanale laternale, mis seisis aknalaual. Ta rääkis, et kunagi süüdati jõuluõhtul akendel tuled, et pimedas teel olevad inimesed näeksid, kus neid oodatakse.

Isa süütas laternas küünla ja Elin pani selle aknale. Väike leek peegeldus klaasilt ning selle valgus langes valgele lumele. Elin jäi seda vaatama ja talle tundus, et nüüd oli nende maja pimedas metsas natuke paremini näha.

Jõulud 2025 tulevad rahulikus ja soojas meeleolus

Loe edasi

Traditsiooniline Rootsi jõulusink ehk julskinka

Loe edasi

Õhtu jätkus aeglaselt omas rütmis. Ema valas kakaod vanaema valgetesse portselantassidesse, isa pani kaminasse uue halu ja lapsed murdsid veel sooje kaneelisaiu. Vanaema rääkis oma lapsepõlve jõuludest, mil kuusel põlesid päris küünlad ja lund oli mõnel talvel nii palju, et hommikul tuli kõigepealt uks maja eest lahti kaevata. Elin kuulas ja imestas, kuidas vanaema suutis mäletada midagi, mis oli juhtunud nii ammu.

Vanaema ütles, et tegelikult ei mäleta ta sugugi kõike. Ta ei mäletanud enam enamikku kingitusi ega sedagi, mida ühel või teisel aastal jõululaual söödi. Küll aga mäletas ta oma ema häält, isa toodud kuuse lõhna ja seda, kuidas nad kõik õhtul ühe laua ümber istusid. Mõnest jõuluõhtust oli möödunud rohkem kui pool sajandit, kuid tunne oli jäänud.

Elin jäi selle üle mõtlema. Talle tundus kummaline, et asjad, mida laps jõuluõhtul kõige rohkem ootab, võivad ühel päeval hoopis meelest minna.

Väljas sadas endiselt lund. Suured helbed keerlesid laterna valguses ning kuuskede taga oli mets muutunud peaaegu mustaks. Siis märkas Elin akna taga liikumist. Ta kutsus teised vaatama ja hetk hiljem seisis laterna valguses väike metskits. Loom vaatas vaikides maja poole, lumehelbed seljal, ning kadus siis sama vaikselt puude vahele.

Elin oli vaimustuses. Vanaema ainult naeratas ja ütles, et vähemalt üks metsas uitaja oli nende aknatule juba üles leidnud.

Mõne aja pärast oli metskitsest jäänud lumele vaid rida väikeseid jälgi. Toas kustutati suuremad tuled ja kuuse ümber jäi helendama pehme küünlavalgus. Väike vend oli põrandale pandud lambanahal magama jäänud, ema korjas laualt tasse ning isa istus kamina kõrval. Keegi ei kiirustanud kuhugi. Jõuluõhtu lihtsalt oli.

Just siis kostis kusagilt õuest vaikne kellahääl.

Elin tõstis pea ja jooksis akna juurde, kuid õues polnud kedagi. Oli ainult langev lumi, pimedusse kaduv mets ja aknal põleva laterna valgus. Hommikul leidis isa maja lähedalt lumelt jäljed, mida Elin polnud varem näinud, kuid keegi ei osanud öelda, kellele need kuulusid. Vanaema arvas, et jõuluõhtul ei peagi kõigele seletust leidma. Mõni saladus võib jääda lihtsalt saladuseks.

Aastad läksid ja Elin kasvas suureks. Paljud lapsepõlve jõulud sulasid mälus üksteisega kokku ning ühel päeval ei osanud ta enam öelda, millisel aastal sai ta kauaoodatud nuku või millal oli kuuse all kõige rohkem kingitusi. Kuid seda lumist jõuluõhtut mäletas ta alati.

Ta mäletas hõredat metsakuuske akna kõrval, vanaema valgeid portselantasse, kaneelisaiade lõhna ja metskitse, kes seisis hetkeks nende õuel. Ta mäletas isa, kes pani kaminasse puid, ema sooja kätt oma juustel ja väikest venda, kes kuuse kõrval magama jäi. Ta mäletas isegi seda, kuidas lumi laterna valguses langes.

Kõige rohkem mäletas ta aga tunnet, et sel õhtul polnud maailmas ühtegi teist kohta, kus ta oleks tahtnud olla.

Palju aastaid hiljem oli Elinil oma kodu ja jõuluõhtul jooksid kuuse ümber juba tema lapsed. Ühel lumisel detsembriõhtul otsis ta kapist välja vana laterna, süütas selles küünla ja pani selle aknale.

Tema väike tütar tuli vaatama ja küsis, miks ema igal jõuluõhtul just selle vana laterna põlema paneb.

Elin jäi hetkeks akna taha langevat lund vaatama. Siis silitas ta tütre juukseid ja naeratas.

„Et need, kes otsivad teed koju, oskaksid selle alati üles leida.“

Ja võib-olla just nii jäävadki kõige ilusamad jõulud meiega. Mitte kingituste ega täiuslikult ehitud kuuse pärast, vaid ühe tuttava lõhna, sooja valguse, kellegi hääle ja selle erilise tunde kaudu, et oleme kodus ning meie ümber on inimesed, keda armastame.