„Kassikaku“ puhul on märkimisväärne seegi, et vaas ei vaja oma ilu esiletoomiseks täiendavaid dekoratsioone. Vastupidi, selle kujundus pääseb kõige paremini mõjule just üksiku esemena. Aknalaual, avatud riiulil või minimalistlikul abilaual mõjub see iseseisva kunstiteosena, mille tõeline võlu avaldub valguse ja klaasi omavahelises suhtes. Selle erilise klaaseseme autor on Eesti klaasikunstnik Elve Tauts, kelle loomingul oli oluline roll Tarbeklaasi hilisemas disainiajaloos. „Kassikakk“ valmis aastatel 1985–1986 ning selle autorlus ja dateering on kinnitatud ka Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi avaldatud materjalides. 1942. aastal Tallinnas sündinud Elve Tauts lõpetas 1978. aastal Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi ning asus samal aastal tööle tehasesse Tarbeklaas. 1981. aastal sai temast ettevõtte peakunstnik, kelle ülesandeks oli lisaks oma loomingu arendamisele kujundada ka tehase toodangu üldist kunstilist suunda. Sellel ametikohal töötas ta kuni 1994. aastani. Tautsi loomingut iseloomustab oskus anda igapäevastele tarbeesemetele selgelt eristuv vormiline identiteet. Tema kavandatud klaasesemed ei olnud mõeldud üksnes praktiliseks kasutamiseks, vaid pidid pakkuma ka esteetilist elamust. Seda lähenemist võib märgata mitmes tema tuntud sarjas, sealhulgas „Pesa“, „Alla“, „Kaev“ ja „Kassikakk“.

„Kassikaku“ puhul avaldub disaineri loominguline julgus eriti selgelt. Selle asemel, et lähtuda traditsioonilisest silindrilisest või sümmeetrilise avaga lillevaasist, andis Tauts esemele ebahariliku, looduse vormidest inspireeritud silueti. Tulemuseks oli disain, mille puhul eseme praktiline otstarve ja dekoratiivne väärtus moodustavad ühe terviku. Huvitav on ka asjaolu, et „Kassikakk“ ei tähistanud üksnes ühte kindlat vaasimudelit. Tegemist oli klaasesemete sarjaga, millesse kuulusid eri suuruses vaasid ja tuhatoosid. Sarjas kasutati erinevaid klaasitoone, sealhulgas rohelisi, oranže, kollakaid ja heledamaid variante. Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum on tutvustanud sarja esemeid ka oma Tarbeklaasi disainipärandit käsitlevates materjalides. Värvivalik mängis nende esemete juures olulist rolli. Sama vorm võis sõltuvalt klaasi toonist mõjuda täiesti erinevalt. Tumedamad eksemplarid rõhutavad silueti jõulisust ja skulptuurset olemust, heledamad aga klaasi läbipaistvust ning valguse liikumist materjalis. See annab sarjale mitmekesisuse, kuid jätab alles sellele iseloomuliku ja eksimatult äratuntava vormikeele. Tänapäeval on „Kassikakk“ leidnud kindla koha Eesti vintage-disaini ja Tarbeklaasi toodangu kogujate huviorbiidis. Antiigikauplustes võib nende vaaside küsitud hind ulatuda mitmesaja euroni. Näiteks on Idla Antiigi valikus olnud eri värvi „Kassikaku“ vaase hinnaga ligikaudu 160–220 eurot, kuigi tegelik väärtus sõltub eseme suurusest, värvist, säilivusest ja ostjate huvist.

Samas ei seisne „Kassikaku“ väärtus üksnes selle vanuses või kollektsioneeritavuses. Tegemist on suurepärase näitega ajastust, mil tööstuslikult valmistatud tarbeesemetele osati anda isikupärane ja kunstiliselt kõrgetasemeline kujundus. Ehkki vaas loodi 1980. aastate keskel, ei mõju selle vorm tänapäeval sugugi vanamoodsana. Vastupidi, tänapäevases interjööris, kus hinnatakse naturaalseid materjale, omanäolisi detaile ja skulptuurseid sisustuselemente, võib „Kassikakk“ mõjuda üllatavalt kaasaegsena. Selle suitsune klaasitoon sobib hästi kokku tumeda puidu, loodusliku kivi, betooni ja minimalistliku mööbliga. Heledal taustal tuleb esile selle graafiline siluett, tumedamas keskkonnas aga klaasi läbipaistvus ja peened värvinüansid. Just sellistes esemetes peitubki hea disaini ajatus. „Kassikakk“ ei püüa tähelepanu liigsete kaunistuste ega keeruka ornamentikaga. Selle erilisus sünnib vormist, materjalist ja valgusest. Elve Tauts suutis anda ühele klaasvaasile sedavõrd iseloomuliku välimuse, et aastakümneid hiljem ei ole see kaotanud oma võimet üllatada. „Kassikakk“ on ühtaegu killuke Eesti tööstusdisaini ajalugu ja omanäoline kunstiteos, mis tõestab, et ka igapäevaseks kasutamiseks loodud ese võib ajapikku muutuda hinnatud disainiklassikaks.