On jõulukaunistusi, mille koht kodus on peaaegu ette määratud. Kuusk seisab tavaliselt elutoas, pärg jõuab uksele ja küünlad akendele. Jõulusokiga on lugu huvitavam. Selle võib riputada kamina kohale, trepi käsipuule, vana puidust redeli külge või hoopis magamistoa uksele ning iga kord tekib sellest pisut erinev jõulupilt. Võib-olla just seepärast on see tagasihoidlik tekstiilist ese püsinud jõulukodudes nii kaua – ta ei vaja enda ümber kuigi palju, et mõjuda jõuluselt.
Eriti hästi on seda näha põhjamaistes kodudes, kus jõulukaunistusi ei pruugi üldse palju olla. Hõre metsakuusk, mille okstel põlevad küünlad, aknast langev talvine päevavalgus, lauale asetatud männioksad ja mõned villased sokid võivad olla kogu toa jõuluehted. Sellises interjööris muutub oluliseks materjal ise. Paks vill, jämedakoeline kudum, pestud linane ja veidi ebaühtlane käsitöö mõjuvad hoopis teisiti kui läikivad ja väga korrapärased dekoratsioonid. Ka jõulusokid ei pea olema reas neli täpselt ühesugust eset. Palju loomulikumalt mõjub komplekt, milles üks sokk on kreemikas, teine hallikirju, kolmas tumepunase põhjamaise mustriga ning neljas võib olla hoopis vanast villasest kangast. Kui neid ühendab sarnane materjal või tagasihoidlik värvigamma, tekib tervik ilma, et tulemus näeks välja nagu valmis jõulukaunistuste komplekt.
Just siin on isetegemisel üks eelis, mida poest ostetud esemega alati ei saa: sokk võib olla valmistatud täpselt selle kodu jaoks. Selleks võib kasutada isegi kangast, millel on juba oma lugu – vana villast pleedi, linast laudlina või mõnda ilusat kangajääki. Jõulusokk ei vaja palju materjali ja selle konstruktsioon on sedavõrd lihtne, et ka vähese õmbluskogemusega saab hakkama. Kõige lihtsam lõige sünnib täiesti tavalisest sokist. See asetatakse paberile ja selle kuju joonistatakse suuremalt välja. Nina võiks teha pehmelt ümara ning sääre tavalisest pikema, sest jõulusoki ülemine serv näeb ilus välja siis, kui seda saab pisut tagasi keerata. Lõikele tuleb jätta ka õmblusvaru. Seejärel lõigatakse kangast välja kaks peegelpildis detaili. Kui sokile soovitakse teistsugusest kangast voodrit või laiemat mansetti, võib mängu tuua teise materjali. Esimene võiks olla näiteks naturaalne linane ja teine ruuduline puuvill; ühevärvilise villase juurde sobib omakorda põhjamaise mustriga kangas.
Detailid asetatakse paremad pooled vastamisi ja õmmeldakse mööda välisserva kokku, jättes ülemise osa avatuks. Pärast ümberpööramist hakkab üsna ilmetu kangatükk juba jõulusokki meenutama. Ülemise ääre võib tagasi keerata või lisada eraldi manseti ning viimaseks õmmeldakse küljele tugev paelast aas. Siinkohal võiks tegelikult ka lõpetada. Lihtne naturaalne sokk võib olla ilusam kui rohkelt kaunistatud variant. Kui midagi siiski lisada, võiks see olla üksainus detail: tikitud nimetäht, sametpael, vana messingist kelluke, puidust nööp või kitsas pitsiriba. Soki suust välja ulatuv männioks või väike paberisse pakitud kingitus teeb ülejäänu. Sellise jõulusoki valmistamiseks ei pea tingimata tervet õhtut vabaks võtma. Lihtsa mudeli saab lõigatud ja õmmeldud vähem kui tunniga ning vaja läheb sisuliselt vaid kahte kangatükki, riputuspaela, niiti ja õmblusvahendeid. Õmblusmasin teeb töö muidugi kiiremaks, kuid jõulusokk on üks neist esemetest, mille puhul ei mõju ka käsitsi tehtud piste sugugi veana.
Kõige huvitavam on aga see, et jõulusokk, mida praegu käsitleme sageli sisustuselemendina, ei tekkinud algselt dekoratsiooniks. Selle taga on palju vanem komme jätta pühade ajal välja midagi väga argist – oma jalanõud. Madalmaades on sajandeid tähistatud püha Nikolause päeva ning lapsed jätsid Sint-Nicolaasi saabumise eel välja oma kingad, kuhu loodeti leida maiustusi ja väikeseid kingitusi. Sarnased püha Nikolausega seotud kombed levisid Euroopa eri piirkondades ning aja jooksul hakkasid jalanõude kõrval kingituste ootamisega seostuma ka sukad. Inglise ja hiljem Ameerika jõulukultuuris sai sukast lõpuks jõuluõhtu lahutamatu osa. Kamin oli selle riputamiseks loomulik koht ning jõuluhommikul otsisid lapsed sealt väikeseid kingitusi, pähkleid, maiustusi ja puuvilju. Eriti klassikaliseks sai apelsin – tänapäeval üsna tavaline puuvili, kuid kunagi keset talve väärtuslik ja eksootiline maius.
Eestis on jõulusokk saanud veidi teistsuguse elu. Meie päkapikutraditsioon tähendab, et sokk või suss võib ilmuda nähtavale juba advendiaja alguses. See ei oota tingimata jõuluhommikut, vaid muutub mitmeks nädalaks väikeseks salajaseks postkastiks, kuhu öösel midagi ilmub. Ja võib-olla ongi kõige ilusamad jõulusokid need, mis pärast pühi karpi tagasi pannakse ja järgmisel aastal uuesti välja võetakse. Esimesel aastal on see lihtsalt ilus villane sokk. Mõne aasta pärast teatakse juba täpselt, kelle oma on punase mustriga, kelle oma hall ja kelle sokil ripub väike kelluke. Veel hiljem võib sama sokk meenutada hoopis üht konkreetset kodu, lapsepõlve või jõuluõhtut. Seepärast ei tasu jõulusokki vaadata ainult kui järjekordset jõulukaunistust. Hästi valitud või ise valmistatud sokk võib olla osa kodust aastakümneid. Ja kui see ripub detsembris vana redeli küljes, kõrval mõned metsast toodud männioksad ning taustal hõre küünaldega kuusk, polegi jõulumeeleolu loomiseks tingimata rohkem vaja.
