Mõlema vaasi juures mängib olulist rolli klaasi värv. Kõrgema eseme jahe hallikas suitsutoon ning väiksema vaasi soojem pruunikas varjund annavad neile erineva meeleolu. Klaasi paksuse muutudes muutub ka värvi intensiivsus. Õhukesed seinad lasevad valgust õrnalt läbi, põhja juures aga koondub toon tumedamaks ja sügavamaks. Just see läbipaistvuse, värvi ja peegelduste koosmõju muudab esemed elavaks. Need ei mõju kunagi täpselt ühesugusena, sest iga valgusallikas ja uus vaatenurk toob esile mõne seni märkamatuks jäänud detaili. Nende omanäoliste klaasesemete autorina on tuntud Eesti klaasikunstnik Ingi Vaher, kelle looming kuulub Tarbeklaasi ajaloo kõige huvitavamasse ajajärku. 1950. aastate lõpus ja 1960. aastate alguses katsetati tehases uusi vorme, värvitoone ning dekoratiivseid lahendusi. Vaher oli üks kunstnikest, kes aitas kujundada Tarbeklaasile iseloomulikku elegantset ja uuenduslikku disainikeelt. 1930. aastal sündinud Ingi Vaher lõpetas 1955. aastal Eesti Riikliku Kunstiinstituudi klaasehistöö eriala. Pärast õpinguid asus ta tööle Tarbeklaasi tehasesse, kus tema esialgseks ülesandeks oli klaasesemete graveerimine. See nõudis erakordselt täpset kätt, head vormitunnetust ning oskust mõista, kuidas dekoratiivne kujundus klaaspinnal mõjule pääseb. Peagi hakkas Vaher looma ka oma kavandite järgi valmistatud klaasesemeid.

Tema esimesed tootmisse jõudnud kavandid pärinevad 1950. aastate keskpaigast. 1956. aastal kujundatud piimakannud kuulusid kunstniku varasemate tuntud tööde hulka, kuid juba sama kümnendi teisel poolel hakkasid tema loomingus esile tõusma vabamad ja skulptuursemad vormid. Eriti südamelähedaseks kujunesid talle tilgakujulised ning ümarad klaasanumad, mille proportsioonides oli midagi loomulikku ja õrna. Ingi Vaher töötas ajal, mil Tarbeklaasis kujunes välja uus kunstiline suund. Koos peakunstnik Helga Kõrge ja klaasikunstnik Mirjam Maasikasega aitas ta luua disainikeelt, mille aluseks olid selged geomeetrilised vormid, läbimõeldud proportsioonid ja tagasihoidlik, kuid väljendusrikas dekoor. Nende loomingus ei olnud ilu saavutamiseks vaja keerukaid ornamente. Sageli piisas ühest õnnestunud vormist, värvinüansist või peenest joonest. Vaheri niitdekooriga klaaslooming on selle lähenemise erakordselt kaunis näide. Klaasi kaunistamiseks kasutati valget piimklaasi, millest kujundati esemetele õhukesi niiditaolisi jooni. Erinevalt tavalisest pinnale maalitud mustrist oli niitdekoor seotud klaasi enda valmistamisega. Kuuma klaasi töötlemisel sai dekoratiivne joonistuskäekiri osaks eseme vormist ning selle iseloom sõltus suuresti klaasimeistri osavusest.

Just siin peitub ka nende vaaside üks olulisemaid väärtusi. Tegemist ei olnud lihtsalt etteantud mustriga, mida oleks saanud lõputult identsena korrata. Vabalt puhutud ja kuumalt modelleeritud klaasesemete puhul võis iga valminud vaas erineda pisut oma eelkäijast. Mõnel kulges klaasniit pikema ja laugema kaarena, teisel moodustas see tihedamaid pöördeid. Ka anuma üldine vorm võis varieeruda. Sellised väikesed erinevused andsid esemetele isikupära, mida tänapäeva täpselt standardiseeritud masstoodangus kohtab harvem. Ingi Vaheri selle perioodi loomingu erakordsust on esile toodud ka Eesti klaasikunsti ajalugu käsitlevatel näitustel. 2015. aastal Olustvere klaasikojas toimunud kunstniku ülevaatenäitusel tutvustati enam kui 300 klaaseset, sealhulgas 1950. aastate lõpus ja 1960. aastate alguses loodud suitsuklaasist ning valge piimklaasi niitdekooriga vaase. Need vabalt puhutud ja kuumalt vormitud esemed kuuluvad Eesti varase stuudioklaasi tähelepanuväärsete näidete hulka.

Selline looming näitab, kui oluline oli kunstniku ja klaasipuhuja omavaheline koostöö. Kavand võis sündida paberil, kuid selle lõplik kuju kujunes kuuma klaasi käsitlemisel. Materjal nõudis kiiret tegutsemist ja meisterlikku tunnetust, sest iga liigutus mõjutas valmiva eseme proportsioone, seina paksust ja dekoratsiooni. Klaas ei andestanud kõhklusi, kuid kogenud meistri käes võis sellest sündida midagi erakordselt õhulist ja elegantset. Tänapäeval mõjuvad need suitsuklaasist vaasid üllatavalt kaasaegselt. Kõrgema eseme sihvakas siluett võiks kuuluda mõne tänapäevase Skandinaavia disainistuudio kollektsiooni, samal ajal kui väiksema vaasi ümar vorm sobituks suurepäraselt minimalistlikku interjööri. Nende dekoratiivne väärtus ei sõltu moest ega aastakümnest, sest kogu kujundus põhineb lihtsatel vormidel ja klaasi enda loomulikul ilul. Eriti kaunilt mõjuvad need kaks eset koos. Erinevad kõrgused ja proportsioonid loovad kompositsiooni, milles kumbki täiendab teist. Kõrgema vaasi vertikaalne joon annab väljapanekule elegantsi, madalam ümar vorm lisab sellele pehmust ja tasakaalu. Sarnane niitdekoor seob esemed visuaalselt kokku, ilma et nende erinev iseloom kaoks.

Selline kooslus sobib hästi nii modernsesse kui ka klassikalisse interjööri. Heledal kivist abilaual pääsevad esile suitsuklaasi läbipaistvus ja õrnad värvinüansid. Tumeda puidu taustal muutuvad klaasi heledad niidijooned silmatorkavamaks ning esemete vorm omandab sügavama, pisut dramaatilisema ilme. Eriti mõjuv on paigutus, kus loomulik päevavalgus langeb klaasile küljelt, tuues esile selle õrnad peegeldused ja varjud. Nende vaaside juures on huvitav ka asjaolu, et nad ei vaja oma ilu esiletoomiseks lilli. Õigupoolest võib just tühjana eksponeerimine anda nende vormile kõige rohkem ruumi. Üksik oks või tagasihoidlik õis võiks küll tervikut täiendada, kuid rikkalik lilleseade varjaks tõenäoliselt selle, mis teeb esemed eriliseks – klaasi sisse ja pinnale jäädvustatud õrna joonemängu. Ingi Vaheri loomingul on Eesti disainiajaloos oluline koht, sest see sündis perioodil, mil klaasist hakati üha enam mõtlema mitte üksnes kui praktilisest materjalist, vaid kui iseseisvast kunstilisest väljendusvahendist. Läbipaistvus, värv, vorm ja valgus muutusid võrdväärseteks kujunduselementideks, mille omavahelisest koosmõjust võis sündida midagi palju enamat kui tavaline tarbeese. Just seda tõestavad ka need kaks niitdekooriga vaasi. Neis puudub üleliigne dekoratiivsus, kuid samal ajal ei mõju need sugugi lihtsakoeliselt. Iga kumerus, iga klaasiniidi pööre ja iga valguspeegeldus lisab tervikule oma nüansi. Rohkem kui kuus aastakümmet hiljem on nende esemete juures endiselt midagi värsket ja ligitõmbavat. Need meenutavad aega, mil hea disain sündis kunstniku loomingulisest julgusest, materjali põhjalikust tundmisest ja oskuslikust käsitööst. Ingi Vaheri niitdekooriga klaasvaasid on selle ajastu kaunid tunnistajad ning suurepärane näide sellest, kuidas tagasihoidlikust klaasist võib saada ajatu disainiklassika.