Pärast kunstiinstituudi lõpetamist 1968. aastal naasis ta Tarbeklaasi, seekord juba eksperimentaalpuhumis- ja kujunduskunstnikuna. Tehasega jäi ta seotuks kuni 1993. aastani. Need aastakümned kujunesid tema loomingus erakordselt viljakaks perioodiks, mille jooksul valmis nii laialdaseks tootmiseks mõeldud klaasesemeid kui ka eksperimentaalseid kunstiteoseid. Mäeldi loomingulist käekirja iseloomustasid julgus, tehniline meisterlikkus ja soov avastada klaasi uusi väljendusvõimalusi. Teda huvitas eelkõige materjali plastilisus, selle võime muutuda kõrgel temperatuuril voolavaks ja vormitavaks massiks ning seejärel jahtudes oma kuju jäädavalt säilitada. Klaas oli tema jaoks materjal, millesse sai talletada liikumise, valguse ja ruumilise sügavuse. Tema töödes võib märgata erilist huvi looduslike protsesside vastu. Mõned teosed meenutavad tardunud laavat, teised jääd, voolavat vett või kivimite ebakorrapäraseid pindu. Seejuures ei olnud looduslikud vormid pelgalt dekoratiivsed motiivid. Mäelt suutis klaasi omadusi ära kasutades luua esemeid, mille vorm näib olevat kujunenud justkui materjali enda liikumise tulemusena.

1970. aastad olid Eesti disainis omanäoline periood. Tarbeklaasi tehase kunstnikud kujundasid esemeid, mis pidid sobima igapäevasesse kasutusse, kuid samal ajal oli neil võimalus otsida uusi vormilahendusi ja katsetada klaasitöötluse tehnoloogiatega. Just selles keskkonnas kujunes välja Mäeldi äratuntav käekiri, milles kohtusid praktiline funktsioon ja skulpturaalne väljenduslaad. Tema varasemate tuntud tööde hulka kuuluvad 1974. aastal valminud veekarahvinikomplekt „Akva“ ja 1975. aasta vaas „Ama“. Järgmistel aastatel hakkasid tema loomingus üha tugevamalt esile tõusma voolavad, plastilised vormid. Selle suuna silmapaistvateks näideteks kujunesid 1978. aastal loodud vaasisarjad „Rock“ ja „Aster“. „Aster“ tähistas Mäeldi loomingus lähenemist, kus klaas ei allunud enam tavapärasele sümmeetriale ja rangelt piiritletud geomeetriale. Selle asemel tõusid esile pehmed, kohati ootamatud kumerused, klaasimassi sügavusest justkui välja kasvavad vormid ning pinnad, mille visuaalne iseloom muutub koos valgusega. Sarja kuuluv „Aster II“ on suurepärane näide sellest, kuidas disainer suutis ühendada tarbeeseme selgelt äratuntava funktsiooni ja iseseisva skulpturaalse vormi. Ligikaudu 20 sentimeetri kõrgune vaas on oma mõõtmetelt tagasihoidlik, kuid visuaalselt jõuline. Selle üldsiluett on piklik ning vertikaalselt välja venitatud, meenutades esmapilgul traditsioonilist lillevaasi. Lähemal vaatlusel selgub aga, et tavapärasele vaasivormile on antud hoopis teistsugune tõlgendus.

Vaasi keha ei moodusta ühtlaselt kulgev silinder. Selle küljed ahenevad ja laienevad vahelduvalt, moodustades ebakorrapäraseid üleminekuid, mille tõttu näib kogu ese olevat aeglases liikumises. Kitsam keskosa rõhutab ülemise serva ja alumise, visuaalselt raskema osa vahelist kontrasti. Tulemuseks on vorm, milles on korraga nii pinget, tasakaalu kui ka pehmust. Üks „Aster II“ kõige iseloomulikumaid detaile on selle klaaspinna reljeefsus. Vaasi külgedel kulgevad püstised, kohati kaarjalt pöörduvad süvendid ja kumerused. Need ei moodusta korrapärast korduvat mustrit, vaid näivad üksteisesse sulanduvat, luues keeruka ja mitmekihilise pinna. Ülemise serva lähedal muutuvad kumerused tugevamaks ja tihedamaks. Klaas näib siin justkui üle serva allapoole voolavat, kuid tardub enne, kui jõuab oma liikumise lõpetada. Mõned vormid meenutavad pikki venitatud tilku, teised aga pehmeid laineid, mis kaovad vaasi keskosas sujuvalt klaasimassi sisse. Vaasi alumises osas muutub vorm taas jõulisemaks. Ümaramad väljaulatuvad pinnad ja sügavamad süvendid annavad sellele visuaalse raskuse. Need detailid mõjuvad peaaegu skulpturaalsete elementidena, mille eesmärk ei ole üksnes kaunistada, vaid kujundada kogu eseme ruumilist olemust. Huvitav on jälgida ka seda, kuidas vaasi vorm mõjub erinevatest vaatenurkadest. Eestvaates võib domineerida üks suur kaarjas süvend, küljelt vaadates aga kerkivad esile hoopis teised kumerused. Vaasi ümber liikudes muutuvad pidevalt nii selle siluett kui ka klaasi pinnal tekkivad peegeldused. Selline mitmekülgsus on iseloomulik eelkõige skulptuuridele, mille tajumiseks ei piisa ühest kindlast vaatenurgast.

„Aster II“ ei ole ese, mille kogu ilu avaneks üheainsa pilguga. See vajab vaatamist eri suundadest ja erinevas valguses. Erilist tähelepanu väärib vaasi materjal ja selle optiline mõju. Merevaigukarva klaas ei ole kogu eseme ulatuses visuaalselt ühetooniline. Klaasi paksemates osades muutub värv sügavaks pruuniks, õhemates piirkondades laseb materjal aga rohkem valgust läbi ning omandab heledama kuldse varjundi. Päevavalguses avaldub vaasi rikkalik värviskaala kõige selgemalt. Aknale asetatud vaasis hakkavad valguskiired liikuma läbi erineva paksusega klaasikihtide, tuues esile nii läbipaistvaid alasid kui ka tumedamaid, peaaegu läbipaistmatuna mõjuvaid kohti. Sügavad reljeefid moonutavad läbi klaasi nähtavaid kujutisi ning loovad peegeldusi, mis meenutavad vee liikumist. Klaasipinna kumerused toimivad väikeste optiliste läätsedena, koondades ja hajutades valgust. Mõnes kohas tekib tugev helk, teises sügav vari. Selle tulemusena muutub vaasi pind visuaalselt elavaks ning värvitoonide piirid näivad pidevalt nihkuvat. Just valguse ja materjali omavaheline suhe annab sellele vaasile suure osa kunstilisest väärtusest. Mäelt ei pidanud kasutama maalitud ornamente ega lisatud dekoratiivseid elemente. Kaunistus sündis klaasi enda vormist, paksusest ja läbipaistvusest. See on oluline erinevus tavapärase dekoratiivklaasi ja läbimõeldud klaasidisaini vahel. „Aster II“ puhul ei ole reljeef lihtsalt pinnale lisatud muster, vaid osa eseme konstruktsioonist ja vormilisest tervikust. Kui eemaldada sellelt iseloomulikud kumerused ja süvendid, kaoks ka suur osa vaasi kunstilisest identiteedist.

Merevaigukarva klaasil on seejuures omaette roll. Soe pruunikas toon rõhutab vaasi orgaanilist iseloomu ning loob seose looduslike materjalidega. Selle värvis võib näha merevaigu sügavust, sügisese päikese kuldset valgust või isegi sulanud karamelli meenutavat läbikumavust. Vormi ja värvi koostoime muudab eseme ühtaegu jõuliseks ja õrnaks. Kuigi klaas on olemuselt habras materjal, jätab „Aster II“ massiivse ja kindla mulje. Selle paksud seinad, väljendusrikkad reljeefid ja raskepärane alumine osa annavad vaasile skulpturaalse kohalolu. Samal ajal säilitab läbikumav klaas kerguse, mis takistab esemel muutumast visuaalselt liiga raskeks. See vastuolu raskuse ja läbipaistvuse, liikumise ja tardumise vahel ongi üks vaasi kõige huvitavamaid omadusi. Mäeldi loomingut vaadates on selge, et „Aster II“ ei sündinud juhusliku vormikatsetusena. See kuulub perioodi, mil kunstnik uuris järjekindlalt klaasi plastilisi võimalusi. Ta tundis hästi materjali tehnoloogilisi piiranguid, kuid otsis võimalusi neid kunstilise tulemuse nimel ära kasutada. Tema loominguline töö ei piirdunud seejuures vaaside ja joogiklaasidega. Mäelt lõi ka suuremõõtmelisi klaasikompositsioone, milles sai väljendada ideid, mida väikeste tarbeesemete puhul oli keerulisem teostada. Tema unikaalloomingusse kuuluvad näiteks „Suvised õhtupoolikud Meleskis“ (1974) ja „Punased planeedid“ (1980), milles on samuti olulisel kohal klaasimassi sisemine struktuur, värv ja ruumilisus. Kunstniku tehnilised teadmised võimaldasid tal liikuda erinevate klaasitöötlusviiside vahel. 1980. aastatel valmisid tema kavandite järgi näiteks jäist pinda meenutavad vaasid „Põhjarannik“ ja „Kuru“ ning tsentrifugaalmeetodil loodud kausisarjad „Kaali“ ja „Kraater“. Nendes töödes avaldub hoopis teistsugune esteetika, kuid huvi klaasi füüsiliste omaduste ja materjali väljendusvõime vastu jäi samaks.

Lisaks väiksematele disainesemetele tegeles Mäelt ka monumentaalkunstiga. 1983. aastal valmis tema kavandatud klaasist vahesein Tallinna Onkoloogiakeskusele. Üks tema tuntumaid avaliku ruumi teoseid on 1995. aastal valminud „Teise aega, teise ruumi“ Eesti Rahvusraamatukogus. Need tööd näitavad, kui mitmekülgselt oskas kunstnik kasutada klaasi nii väikese tarbeeseme kui ka arhitektuurse terviku osana. Mäeldi loomingut on eksponeeritud näitustel alates 1969. aastast. Tema töid leidub Eesti muuseumide kõrval ka Soomes Riihimäe klaasimuuseumi kogus. Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis asub tema loomingu suurim kollektsioon ning 2005. aastal korraldati kunstnikule põhjalik retrospektiivnäitus sarjas „Klassikud“. See kõik kinnitab, et Mäeldi loominguline pärand ei piirdu ainult Tarbeklaasi tuntud toodetega. Ta oli kunstnik, kelle tegevus hõlmas tööstusdisaini, autoriloomingut ja monumentaalset klaasikunsti ning kes aitas kujundada Eesti klaasidisaini omanäolist identiteeti. Ent just sellised esemed nagu „Aster II“ võimaldavad tema loomingut kogeda kõige vahetumalt. Erinevalt muuseumis eksponeeritud suuremõõtmelisest klaasskulptuurist võib vaas kuuluda igapäevasesse elukeskkonda. Seda saab vaadelda hommikuses päikesevalguses, paigutada erinevatele pindadele ning näha, kuidas selle ilme muutub koos ruumi ja valgustusega. Tänapäevase sisekujunduse seisukohalt on „Aster II“ erakordselt huvitav ese. Selle orgaaniline vormikeel sobitub hästi praeguse disainisuunaga, kus hinnatakse pehmeid siluette, iseloomulikke materjale ja skulpturaalseid sisustusdetaile.

Vaasi merevaigukarva klaas moodustab kauni koosluse tamme, pähklipuidu, travertiini, marmori ja teiste looduslike materjalidega. Heledal kivipinnal tuleb esile selle soe värvitoon, tumedal mööblil aga klaasi läbipaistvus ja valguse peegeldumine. Minimalistlikus interjööris võib vaasist saada ruumi keskne dekoratiivne element, sest selle tugev vorm ei vaja enda kõrvale palju teisi esemeid. Eriti mõjuvalt võiks „Aster II“ sobituda modernistliku mööbli ja 20. sajandi keskpaiga disainist inspireeritud interjööriga. Selle ajastule iseloomulik vormikeel loob loomuliku sideme vintage-mööbli ja teiste ajalooliste sisustusesemetega. Samas võib vaas mõjuda üllatavalt värskelt ka kaasaegses, rangelt minimalistlikus ruumis, kus selle ebakorrapärased kumerused loovad kontrasti sirgete joonte ja siledate pindadega. Vaasi esitlemisel tasub arvestada ka valgusega. Kuna selle kunstiline mõju põhineb suurel määral klaasi läbipaistvusel ja reljeefsel pinnal, avaneb selle ilu kõige paremini kohas, kus valgus saab läbi materjali liikuda. Akna lähedal, avatud riiulil või eraldi eksponeerituna võib vaas mõjuda lausa väikese valgusskulptuurina. Lilledega täidetuna säilitab „Aster II“ oma praktilise otstarbe, kuid selle kõige huvitavam omadus on võime mõjuda tervikliku kunstiteosena ka täiesti tühjalt. See ei ole vaas, mis vajab kaunistamiseks tingimata rikkalikku lillekimpu. Vastupidi, selle vorm tuleb kõige paremini esile just siis, kui miski ei varja klaasi voolavaid jooni ja sügavaid reljeefe. Sellised esemed tõstatavad ka laiema küsimuse tarbedisaini ja kunsti omavahelisest suhtest. Millal muutub igapäevane ese kunstiteoseks? „Aster II“ puhul ei ole vastus seotud üksnes kunstniku nime või vaasi vanusega. Selle kunstiline väärtus avaldub vormi terviklikkuses, materjali meisterlikus käsitluses ja võimes pakkuda esteetilist elamust sõltumata praktilisest kasutusest.

Eino Mäelt suutis ühendada need omadused esemesse, mis oli algselt mõeldud kodusesse keskkonda, kuid mille vormikeel ületab tavapärase tarbeeseme piirid. Eesti disainiajaloos on Tarbeklaasil eriline koht. Selle tehase toodang peegeldab mitme aastakümne vältel muutunud esteetilisi eelistusi, tehnoloogilisi võimalusi ja kunstnike loomingulisi otsinguid. Mäeldi „Aster II“ on üks näidetest, mis aitab mõista, miks toonast klaasitoodangut hinnatakse tänapäeval mitte ainult nostalgilise mälestusena, vaid ka olulise osana Eesti disainipärandist. Ligi pool sajandit pärast valmimist mõjub „Aster II“ endiselt värske ja isikupärasena. Sellel puudub vajadus kohaneda mööduvate trendidega, sest vaasi peamine väärtus peitub vormis, materjalis ja kunstniku oskuses need kaks ühtseks tervikuks siduda. Eino Mäelt näitas oma loominguga, et klaas võib olla korraga praktiline, dekoratiivne ja sügavalt kunstiline materjal. „Aster II“ on selle mõtte kaunis kehastus. See on ese, milles näiliselt tardunud klaas säilitab liikumise tunde ning kus valgus muudab iga kumeruse ja süvendi osaks pidevalt muutuvast kompositsioonist. Võib-olla just seetõttu ei mõju „Aster II“ tänapäeval lihtsalt vana vaasina. See on Eesti disainiklassika, milles on säilinud midagi väga elavat ja kaasaegset. Kunstiteos, mis sündis 1978. aastal, kuid millel on endiselt võime panna vaatajat peatuma, lähemale astuma ja klaasi ilu täiesti uue pilguga märkama.