„Kuljuse“ juures on põnev seegi, kuidas kaks nii erinevat vormikeelt suudavad teineteist täiendada. Alumine osa mõjub robustse ja jõulisena, ülemine aga pehme ning peaaegu haprana. Nende vahele jääv sujuv üleminek seob kogu kompositsiooni tervikuks. Just see oskus ühendada näiliselt kokkusobimatuid elemente annab vaasile ajatult modernse iseloomu. Selle omanäolise klaasteose autor on Eesti klaasikunstnik Pilvi Ojamaa, kes kujundas „Kuljuse“ 1971. aastal. See oli periood, mil Eesti tarbekunstis pöörati üha suuremat tähelepanu materjali võimalustele, vormilisele eksperimenteerimisele ja kunstniku isikupärasele käekirjale. „Kuljus“ on ilmekas näide sellest, kuidas tööstuslikult valmistatud tarbeese võis oma kunstilise väljenduse poolest läheneda skulptuurile. 1930. aastal Tallinnas sündinud Pilvi Ojamaa kuulub Eesti klaasikunsti oluliste kujundajate hulka. Aastatel 1950–1956 õppis ta Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis klaasikunsti erialal. Pärast õpingute lõpetamist töötas ta Peterburi Kunstilise Klaasi tehases kunstnik-graveerijana ning seejärel Tallinna Keemiakombinaadis „Flora“. 1965. aastal asus Ojamaa tööle tehasesse Tarbeklaas, kus tema loominguline tegevus kestis kuni 1991. aastani.

Tarbeklaasis kujunes Ojamaast mitmekülgne disainer, kelle looming hõlmas nii igapäevaseks kasutamiseks mõeldud klaase ja nõudekomplekte kui ka dekoratiivseid vaase. Tema varasemate tuntud tööde hulka kuuluvad 1966. aastal loodud lihtsavormiline klaaside sari „Re“ ning 1971. aastal kujundatud komplekt „Valli“. Nendega võrreldes esindab „Kuljus“ märksa vabamat ja jõulisemat vormikäsitlust. Ojamaa loomingulise käekirja üks huvitavamaid omadusi ongi oskus liikuda range funktsionaalsuse ja kunstilise väljendusrikkuse vahel. Tema tagasihoidlikumates esemetes tulevad esile puhtad proportsioonid ja praktiline kasutusmugavus, dekoratiivsemates töödes aga julgus eksperimenteerida klaasi plastiliste võimalustega. „Kuljus“ kuulub kahtlemata viimaste hulka. Vaasi vormis võib näha tugevat seost loodusega. Selle ogaline alaosa ei mõju geomeetriliselt rangena, vaid meenutab midagi orgaanilist, justkui oleks ese kasvanud oma praegusesse vormi. Selline looduslike struktuuride tõlgendamine oli 20. sajandi teise poole disainis oluline suund, kuid Ojamaa lahendus eristub oma selge ja tugeva kontrasti poolest. Ta ei ole püüdnud kogu eset muuta ühtlaselt dekoratiivseks. Selle asemel on kunstnik jätnud ülemise osa teadlikult rahulikuks, et alumise osa keerukas vorm veelgi võimsamalt esile tõuseks.

Märkimisväärne on ka „Kuljuse“ skulptuurne iseloom. Kui paljude lillevaaside puhul määrab nende lõpliku väljanägemise lilleseade, siis „Kuljuse“ puhul võib taimede lisamine hoopis osa vormi erilisusest varjata. Kõige paremini tuleb vaasi olemus esile üksiku esemena, mille ümber on piisavalt vaba ruumi. Nii saavad selle siluett ja ebatavalised proportsioonid täielikult mõjule pääseda. Tänapäevases interjööris võiks „Kuljus“ pakkuda põnevat kontrasti minimalistlikule sisustusele. Kujutlegem seda heledal kivist abilaual, tumedal puidust riiulil või modernses elutoas, kus domineerivad rahulikud pinnad ja selged jooned. Sellises keskkonnas muutub vaas väikeseks, kuid jõuliseks pilgupüüdjaks. Selle vorm ei vaja enda kõrvale teisi dekoratiivesemeid, sest on juba iseenesest piisavalt väljendusrikas. Erilise efekti saavutamiseks võiks vaasi paigutada kohta, kus sellele langeb loomulik päevavalgus. Klaasogade kaudu murduv valgus tekitab ümbritsevatele pindadele huvitavaid varje ja peegeldusi, tuues esile detaile, mis tavapärases valguses võivad märkamatuks jääda. Nii muutub vaas koos päeva kulgemisega ning pakub iga kord veidi erinevat visuaalset elamust.

Kuigi „Kuljus“ loodi enam kui pool sajandit tagasi, on selle disainis midagi üllatavalt kaasaegset. Tänapäeval hinnatakse interjöörides üha enam isikupäraseid esemeid, millel on oma ajalugu ja selgelt äratuntav kunstiline iseloom. Pilvi Ojamaa vaas vastab neile ootustele suurepäraselt. Selles on ühendatud materjali ilu, julge vormiloome ja ajastu disainimõtlemine, mis ei ole aastakümnetega oma aktuaalsust kaotanud. „Kuljus“ tuletab meelde, et Eesti klaasidisaini ajalugu ei koosne üksnes elegantsetest joogiklaasidest, klassikalistest vaasidest ja praktilistest nõudekomplektidest. Selle kõrval leidub ka ootamatuid, eksperimenteerivaid ja kunstiliselt ambitsioonikaid esemeid, mille kujundus võiks vabalt kuuluda tänapäevase kunstigalerii väljapanekusse. Pilvi Ojamaa „Kuljus“ on just selline teos. Õrn ja jõuline, läbipaistev ja salapärane, korraga nii funktsionaalne kui ka skulptuurne. Selle ilu peitub vastandites, mis on ühendatud erakordselt väljendusrikkaks tervikuks. See on klaasidisain, mis tõestab, et kõige meeldejäävamad esemed sünnivad sageli siis, kui kunstnik julgeb tavapärastest vormidest kaugemale vaadata.