Selle elutoa kõige tugevam kujundusvõte on tegelikult otsus mitte liiga palju teha. Kõrged aknad, valgeks värvitud seinapaneelid, vana parkett, tumedast puidust mööbel ja suur tiibklaver annavad ruumile juba nii selge iseloomu, et jõuludeks piisab valgusest, rohelusest ja mõnest hästi valitud detailist. Tulemuseks on pidulik interjöör, mis ei näe välja ajutiselt dekoreeritud, vaid tundub detsembris lihtsalt veidi rikkalikum kui ülejäänud aastal.
Suure ruumi proportsioonid lubavad siin kasutada tavapärasest suuremaid elemente. Kõrge kuusk ei mõju akende kõrval ülepakutuna ning suur pärg mahub aknale nii, et selle ümber jääb endiselt piisavalt tühja pinda. See on oluline detail. Väiksemate kaunistuste rohkus muudaks klassikalise arhitektuuriga ruumi kiiresti rahutuks, samas kui mõned suuremad vormid töötavad selle mõõtkavaga märksa paremini.
Kuuse puhul on eriti ilus selle hõredam ja loomulikum siluett. Oksad on nähtavad ning ehted ei moodusta puu pinnale ühtlast läikivat kihti. Klaasist kuulide kõrval on kasutatud piklikke vanaaegse vormiga ehteid, mille läbipaistev ja veidi tuhmunud pind sobib hästi vana maja materjalidega. Need peegeldavad akendest tulevat valgust päeval ja väikeste tulede kuma õhtul. Kuusk jääb tänu sellele õhuliseks isegi siis, kui sellele on riputatud üsna palju ehteid.
Värvivalik on teadlikult tagasihoidlik. Valge, kreemikas, kuuseroheline, tume puit, messing ja vana kulla toon korduvad kogu ruumis. Jõulupunase puudumine laseb paremini esile tulla materjalidel. Sametine roheline padi näeb linase diivani kõrval sügavam välja, messingist küünlajalg saab tumeda puidu taustal rohkem kaalu ning läbipaistev klaasehe hakkab kuuseokste vahel päriselt särama. Siin ei kujundata värvide, vaid pindade ja valgusega.
Aknale riputatud pärg on hea näide sellest, kuidas jõulukaunistus võib olla korraga dekoratiivne ja arhitektuuri rõhutav. Pärg ei varja akent, vaid tõmbab tähelepanu selle kõrgusele ja vanale jaotusele. Erinevatest igihaljastest okstest valmistatud vorm pole liiga korrektne ning pikk tumeroheline sametpael lisab pehmust. Väljas nähtav talvine maastik muutub kompositsiooni osaks ning seetõttu pole aknal vaja kardinaid, valguskette ega väikeseid dekoratsioone.
Klaver on elutoa visuaalne raskuspunkt. Selle tume korpus tasakaalustab heledaid seinu ja suuri aknapindu ning loob ruumi keskele tugeva horisontaalse joone. Klaveri kaunistamisel on jäetud pill ise nähtavaks. Igihaljad oksad, kõrged küünlajalad, avatud noodid ja mõned väiksemad esemed moodustavad vabalt kulgeva kompositsiooni, kus kõrgused vahelduvad. Kõrgete küünalde kõrval olev madalam rohelus hoiab paigutuse elavana ja avatud noodiraamat lisab detaili, mis ütleb kohe, et klaverit ka kasutatakse. Ka valgustus on osa sisekujundusest, mitte ainult praktiline vajadus. Päeval täidab ruumi akendest langev puhas talvevalgus, mis muudab valged seinad peaaegu jahedaks. Õhtul jäävad samad pinnad tagaplaanile ning nähtavamaks muutuvad puidu soojad toonid, messing, küünlaleegid ja kuusetuled. Kõike ei ole püütud ühtlaselt valgustada. Mõned nurgad võivad jääda hämaramaks ning just valguse ja varju vaheldumine annab suurele ruumile õhtul sügavuse. Hele diivan pehmendab kogu klassikalist interjööri. Selle ümar käetugi ja vabam linane kangas mõjuvad vana klaveri, sirgete seinapaneelide ja antiikmööbli kõrval teadlikult mugavalt. Padjad ei ole kõik ühest sarjast. Tumeroheline samet, pruunid toonid ja klassikalise mustriga tekstiilid seovad diivani ülejäänud ruumiga, kuid ei tekita hotellilikult valmis komplekti tunnet. Käetoele jäetud hele kootud pleed lisab veel ühe tekstuurikihi.
Madal laud diivani ees töötab samal põhimõttel. Tume kivipind toob heledasse istumisossa kontrasti ning sellel olevad raamatud, küünlad ja oksad ei ole seatud sümmeetriliseks keskseks dekoratsiooniks. Mõni ese jääb teise taha, erinevad kõrgused kattuvad ning osa lauapinnast on teadlikult tühi. Selline paigutus mõjub palju loomulikumalt kui üks suur jõuluseade keset lauda. Tähelepanu väärivad ka lilled. Valged õied koos tumeroheliste okstega võivad esmapilgul tunduda pigem kevadise kui jõuluse valikuna, kuid selles ruumis töötavad need hästi. Valged õied kordavad seinte ja diivani heledust ning annavad kogu rohelusele veidi kergust. Samal ajal seovad rasked keraamilised vaasid need klassikalise interjööriga. Vanad maalid on jäetud jõulukaunistustest peaaegu puutumata. See on tark otsus, sest kullatud raamid annavad ruumi pidulikule poolele juba piisavalt sära. Kui nende ümber oleks lisatud veel pärgi, paelu ja valguskette, hakkaks arhitektuur dekoratsioonidega konkureerima. Sama kehtib põranda kohta. Vana puit jääb nähtavale ning suur vaip määrab klaveri ja istumisala ilma kogu parketti peitmata.
Õhtul muutub klaveri ümbrus ruumi loomulikuks kogunemiskohaks. Ema ja poeg mahuvad samale klaveripingile, noodid jäävad nende ette avatuks ning ülejäänud elutuba taandub pehmesse hämarusse. Selline hetk näitab hästi, miks interjööris on jäetud alles nii palju vaba ruumi ja miks dekoratsioonidega pole püütud täita iga pinda. Kaunis kodu ei pea olema valmis kompositsioon, mida vaadatakse eemalt. Mööbli vahel peab olema ruumi liikuda, klaveri taha peab saama päriselt istuda ning diivanile peab saama pleedi enda ümber tõmmata. Selle mõisakodu jõulukujunduse juures on kõige õnnestunum vana ja pehme tasakaal. Arhitektuur annab väärikuse, tume puit sügavuse, naturaalne tekstiil pehmuse, igihaljad oksad värvi ja küünlavalgus õhtuse atmosfääri. Ükski neist ei püüa teist üle mängida. Just seetõttu jääb esimesena meelde tuba ise ja alles seejärel jõulukaunistused.
