Advenditähe disainilugu
Rubriik JÕULUD
Detsembrikuises Põhjamaade linnapildis on üks detail, mis kordub peaaegu märkamatult aknast aknasse. Pimeduse saabudes süttivad kodudes suured paberist tähed, mõnikord lumivalged ja vaoshoitud, teinekord punased, kuldsed või peene perforatsiooniga kaetud. Need ei ole lihtsalt jõulukaunistused. Advenditähest on aastakümnete jooksul kujunenud üks äratuntavamaid põhjamaise talve sümboleid ja haruldane disainiobjekt, mis kuulub korraga nii interjööri kui ka tänavapilti.
Advenditähe lugu ei alanud tegelikult Skandinaavias. Selle eelkäijaks peetakse Saksamaal 19. sajandi alguses tekkinud Herrnhuti ehk Moraavia tähte. Saksimaal Herrnhuti piirkonnas hakati tähekujulisi laternaid valmistama moraavia vennaskonna kogukonnas. Esimesed keerukad, paljude teravate harudega tähed olid seotud advendiaja ja kristliku Petlemma tähe sümboolikaga. Aja jooksul muutus nende valmistamine traditsiooniks ning tähed jõudsid kodudesse ja kirikutesse ka väljaspool Saksamaad.
Põhjamaades sai tähest aga midagi hoopis omaette. Siin kohtus vana religioosne sümbol pika ja pimeda talve ning 20. sajandil kiiresti areneva valgustidisainiga. Eriti oluline roll oli Rootsil, kus elektriline advenditäht hakkas laiemalt levima 1930. aastate lõpul. Just siis sündis vorm, mida tunneme tänapäeval kõige paremini: akna ette riputatud valgustatud paberist täht.
Üks tuntumaid varaseid Rootsi advenditähti oli 1930. aastate lõpus turule jõudnud punakasoranž seitsmeharuline paberitäht. Selle idee oli lihtne ja samal ajal väga moodne. Elektripirn paigutati kokkuvolditava pabertähe sisse ning terve ese riputati juhtmega aknale. Võrreldes keerukate traditsiooniliste jõulukaunistustega oli see odav, kerge ja lihtsalt toodetav. Just masstootmise võimalus aitas advenditähel jõuda kiiresti väga erinevatesse kodudesse.
Rootsis hakati tähte kutsuma sageli adventsstjärna'ks. 1940. aastatel ja sõjajärgsetel kümnenditel levis see järjest laiemalt. Ühest aknast sai teine, teisest terve tänav. Üksiku kodu dekoratsioonist kujunes kollektiivne visuaalne traditsioon. Kui õues läks vara pimedaks, muutusid valgustatud aknad linnade ja külade talvise arhitektuuri osaks.
Selles peitubki advenditähe disainiloo kõige huvitavam külg. Erinevalt paljudest jõulukaunistustest ei ole täht mõeldud vaatamiseks ainult toa seest. Sellel on kaks publikut. Kodus loob see pehme valguspunkti, väljast vaadates aga muudab akna osaks suuremast talvisest linnapildist. Nii asub advenditäht kummalisel piiril era- ja avaliku ruumi vahel. See kuulub inimese koju, kuid kujundab samal ajal tänavat. See sobis erakordselt hästi ka Põhjamaade modernismi mõttemaailmaga. 20. sajandi keskpaiga Skandinaavia disainis hinnati lihtsaid vorme, taskukohasust, funktsionaalsust ja head disaini igapäevaelus. Paberist täht vastas peaaegu kõigile neile põhimõtetele. Materjal oli tagasihoidlik, konstruktsioon arusaadav ja eesmärk selge. Objekt ei vajanud rikkalikku ornamentikat, et ruumis mõjule pääseda. Selle peamiseks kujundusmaterjaliks sai hoopis valgus. Algusaastate tähed olid sageli tugevates värvides, eriti punased ja oranžid. Hiljem muutus valik palju laiemaks. 1950. ja 1960. aastatel jõudsid kodudesse uued geomeetrilised vormid ja mustrid ning koos interjöörimoe muutumisega muutus ka advenditäht. Valge paber, augumustrid, volditud pinnad ja graafilised lõiked võimaldasid valgusel läbi materjali erinevalt paista. Lihtsast tähest sai väike valgusti, mille puhul hakkasid üha olulisemaks muutuma paberi struktuur ja valguse-varju mäng.
Just paber on advenditähe puhul erakordne materjal. Päeval on täht peaaegu graafiline objekt. Näha on selle voldid, lõiked ja geomeetria. Õhtul kaob materjal ise osaliselt ära ning esile tuleb valgus. Õhuke paber muudab elektripirni terava valguse pehmeks ja hajutatuks. Sama ese näeb seetõttu päeval ja öösel välja peaaegu nagu kaks erinevat disainiobjekti. Aastakümnete jooksul on advenditäht liikunud koos Põhjamaade interjööriga. Traditsioonilise punase kõrval tulid valged ja kreemikad tähed, seejärel mustad, hallid ja naturaalsest paberist variandid. Minimalistlikes kodudes suurenes täht sageli mõõtmetelt, kuid muutus detailidelt lihtsamaks. Üks suur valge paberitäht tühjal aknal võis mõjuda palju tugevamalt kui terve kogum väikseid jõulukaunistusi. Kaasaegses Skandinaavia interjööris on advenditähe vormist saanud disaineritele omamoodi mängumaa. Mõni täht meenutab ranget geomeetrilist skulptuuri, teine õrna volditud paberobjekti. On läbipaistvaid, perforeeritud, kihilisi ja peaaegu arhitektuurseid versioone. Paberi kõrvale on tulnud metall, puit, rotang ja tekstiil, kuid algse pabertähe idee pole kuhugi kadunud. Vastupidi – mida rohkem jõuludisain muutub, seda kaasaegsemana mõjub selle kõige lihtsam vorm.
Selle püsimise üks põhjus võib olla asjaolu, et advenditäht ei vaja enda ümber tingimata teisi jõulusümboleid. Täht võib rippuda täiesti modernses korteris, sajandivanuses puitmajas või minimalistlikus arhitektuuris ning kuuluda ikkagi ruumi loomulikult. See ei nõua kuuske, punaseid paelu ega jõuluvanade kujukesi. Mõnikord piisabki ühest valgustatud tähest aknal, et ruumis oleks detsember. Põhjamaades on valgusel interjööris alati olnud suurem tähendus kui pelgalt praktiline vajadus. Talvekuudel on päev lühike ning kodust nähtav valgus muutub osaks sellest, kuidas pimedat aastaaega tajutakse. Seetõttu pole juhuslik, et just siin sai ühest väikesest hooajalisest valgustist sedavõrd tugev traditsioon. Advenditäht ei võitle pimedusega ereda valgusega, vaid muudab pimeduse enda osaks atmosfäärist. Tänapäeval võib ühel tänaval näha kõrvuti peaaegu sajandivanusest eeskujust lähtuvat punast paberitähte ja ranget valget disainversiooni. Nende esteetika võib olla täiesti erinev, kuid idee on endiselt sama. Detsembri saabudes asetatakse valgus aknale ning kodu hakkab suhtlema väljas oleva pimedusega. Võib-olla just seepärast on advenditäht suutnud üle elada nii palju sisustustrende. See on korraga nostalgiline ja modernne, dekoratiivne ja funktsionaalne, isiklik ja avalik. Vähesed jõuluesemed on suutnud muutuda nii loomulikuks osaks arhitektuurist ja interjöörist. Kui põhjamaise jõulu kujutisest võtta ära kuusk, kingipakid ja punased tekstiilid, jääb sageli alles pimedas helendav aken. Ja selle keskel üks lihtne täht. Kunagisest paberist jõulukaunistusest on saanud midagi palju suuremat – väike valgusobjekt, mille järgi tunneme ära põhjamaise detsembri.
Tekst/kujundus: Scandinavian Home | S.Heinmets, J.Gotta Fotod: Scandinavian HOME
Loe ja vaata kõiki artikleid rubriigist JÕULUD
Veebiajakiri
Scandinavian HOME
Veebiajakiri
Scandinavian HOME
- aastast 2015 -
Kui soovid avaldada reklaami,
võta meiega ühendust