Jõulud muudavad kodu. Mitte tingimata suurejooneliselt, vaid väikeste detailide kaudu. Talvine valgus muutub pehmemaks, akna taga seisavad paljad puud või lumised kuused ning tuppa ilmuvad esimesed rohelised oksad, küünlad ja vanad jõuluehted. Just sel ajal tõuseb interjööris eriliselt esile kamin või ahi. Suvel võib see jääda ruumis peaaegu märkamatuks, kuid talvel saab sellest taas kodu loomulik keskpunkt.
Põhjamaistes kodudes on küttekolle alati olnud midagi enamat kui praktiline soojusallikas. Vana valge kahhelahi, lihtne krohvitud kamin, must malmpliit või maakodu massiivne ahi annab ruumile iseloomu ka siis, kui selles tuld ei põle. Jõulude ajal lisandub sellele veel üks kiht. Elav tuli, talvine päevavalgus ja mõned loodusest toodud detailid loovad koos meeleolu, mida on keeruline kunstliku valguse või valmis dekoratsioonidega jäljendada. Kauni jõulukamina kujundamisel võikski alustada mitte küsimusest, mida sinna veel lisada, vaid sellest, mis on juba olemas. Kui ahi on vana ja kaunis, ei ole põhjust seda dekoratsioonide taha peita. Kui kaminal on tugev arhitektuurne vorm või ilus kivipind, tasub lasta materjalil nähtavaks jääda. Jõulukaunistus peaks tunduma ruumi loomuliku jätkuna, mitte üheks kuuks interjööri peale asetatud eraldiseisva kihina.
Rootsi ja teiste Skandinaavia maade vanades kodudes näeb jõuluajal sageli üllatavalt vähe dekoratsioone. Mõni metsast toodud männioks, lihtne pärg, paar küünlajalga ja vana klaasehe võivad olla kõik, mida valge kahhelahi vajab. Just tagasihoidlikkus muudab sellise interjööri elegantseks. Pilgul on ruumi liikuda ning iga ese saab omaette mõjule pääseda. Looduslik roheline on siin peaaegu asendamatu. Eriti ilusad on veidi metsiku kujuga männioksad ja hõredamad kuuseoksad, mis ei näe välja nagu täiuslikuks vormitud dekoratsioon. Nende võlu peitub ebakorrapärasuses. Üks oks langeb madalamale, teine pöördub valguse poole ja kolmas on peaaegu paljas. Selline rohelus muudab ka väga viimistletud interjööri elavamaks.
Sama kehtib jõulupuu kohta. Põhjamaise kodu kuusk ei pea olema tihe ja sümmeetriline. Vastupidi, hõre metsakuusk võib mõjuda palju kaunimalt. Selle oksad jätavad ehted nähtavale ning valgus pääseb puust läbi. Mõni vana klaaskuul, õlgedest täht, paberehe või peenike pael on sageli täiesti piisav. Kui kuusk seisab kamina või ahju kõrval, moodustavad need koos juba nii tugeva kompositsiooni, et ülejäänud ruum võib jääda rahulikuks.
Ka värvidega ei pea jõulude ajal üle pingutama. Valge, metsaroheline, naturaalne puit ja veidi messingit moodustavad ajatu kombinatsiooni. Klassikalist jõulupunast võib lisada väga vähe: üks vana punane klaaskuul, sametpael või mõned tumepunased õunad võivad neutraalses ruumis mõjuda tugevamalt kui kümned punased dekoratsioonid. Vana kahhelahju juurde sobivad eriti hästi esemed, millel on juba oma lugu. Antiikne messingist küünlajalg, päranduseks saadud jõuluehe, käsitsi valmistatud õlgedest ornament või vana puidust hobune annavad ruumile sügavust. Kõik ei pea olema ühest kollektsioonist ega samal aastal ostetud. Kõige huvitavamad jõulukodud sünnivad sageli just siis, kui uus ja vana saavad rahulikult kõrvuti olla. Modernse kamina puhul võib lähenemine olla veelgi lihtsam. Sirgejoonelise musta või valge kamina kohal võib piisata ühest suurest männiokstest pärjast. Selle kõrval ei pruugigi midagi muud vaja olla. Kui ruumis on juba jõulupuu, muutuvad tuli, roheline ja talvine valgus ise dekoratsiooniks.
Kaminasims annab võimaluse luua väike talvine kompositsioon, kuid sedagi tasub teha vabalt. Kõik ei pea paiknema sümmeetriliselt. Mõned erineva kõrgusega küünlajalad, keraamiline vaas männiokstega, paar käbi ja üks eriline jõuluehe mõjuvad sageli kaunimalt kui terve rida ühesuguseid esemeid. Osa pinnast võiks teadlikult tühjaks jääda. Tühjus annab esemetele väärtuse ja muudab kogu kujunduse rahulikumaks. Ka küttepuud kuuluvad sellesse pilti. Korralikult laotud halud kamina kõrval või vana punutud korv puudega lisavad interjöörile midagi, mida ükski spetsiaalselt ostetud dekoratsioon ei suuda. Puidu kare pind, punutise tekstuur, läikiv kahhel ja pehme vill moodustavad koos kihilise, kuid loomuliku terviku. Need on materjalid, mis muudavad talvise kodu visuaalselt soojaks ka päevasel ajal, kui tuld veel ei põle. Jõulukamina ümber tasubki kujundada pigem terviklik koht kui üks kaunistatud pind. Lähedusse võib tuua mugava tugitooli, asetada diivanile villase pleedi ning jätta väikesele lauale lemmikraamatu või teetassi. Siis ei näe ruum välja nagu jõuludeks lavastatud väljapanek, vaid nagu päris kodu, kus inimesed tõepoolest elavad.
See on ka üks põhjamaise interjööri suurimaid võlusid. Kaunis kodu ei pea olema täiuslik. Puidukorvis võib olla mõni halg viltu, lauale võib jääda tass ning kuuse oksad ei pea paiknema ideaalselt. Just need väikesed ebatäiuslikkused annavad ruumile elu. Päevavalguses on jõulukamin hoopis teistsugune kui õhtul. Madal talvepäike joonistab männiokste varjud seinale, toob esile krohvi ebatasasuse ja paneb vana kahhelahju pinna vaikselt läikima. Õhtu saabudes muutub sama ruum. Akende taga läheb pimedaks ning tule valgus hakkab peegelduma klaasilt, metallilt ja jõuluehetelt. See on põhjus, miks kaminaga ruum vajab jõuluajal tegelikult nii vähe lisavalgust. Küünlad võivad tulevalgust täiendada, kuid töötava küttekolde ümbruses tuleb dekoratsioonide paigutamisel alati arvestada ohutusega. Fotodel nii kaunina mõjuvad üle kaminaserva langevad kuusevanikud, kuivanud oksad, paberist ehted ja tekstiil ei kuulu kuumade pindade ega avatud tule lähedusse. Kaunistuste kaugus küttekoldest peab lähtuma konkreetse kamina või ahju ohutusnõuetest. Sama kehtib küünalde kohta: neid ei tohiks asetada kohta, kus leek võib ulatuda okste, pärja või muu süttiva materjalini, ega jätta põlema järelevalveta.
Kaunis kamin algab tegelikult hästi hooldatud küttekoldest. Kütta tuleb selleks ettenähtud kuiva küttematerjaliga ning kaminasse või ahju ei kuulu plast, kile, olmeprügi ega ehitusjäätmed. Ülekütmist tuleb vältida ning korstnat ja küttesüsteemi tuleb hooldada vastavalt nõuetele. Vajalikud hooldus- ja paigaldustööd tasub alati usaldada pädevale spetsialistile. Kõige ilusam jõulukodu ei ole lõpuks see, kus on kõige rohkem ehteid. Pigem on see kodu, kus jõulud näivad olevat sinna vaikselt saabunud. Metsast toodud männioks ukse kõrval, hõre kuusk akna ees, vana ehe oksal, korv küttepuudega ning tuli, mis põleb ahjus. Kamin või ahi ei vaja jõuludeks uut identiteeti. Tal on see juba olemas. Tuleb vaid anda talle ruumi, lisada mõned õiged detailid ning lasta tal teha seda, mida ta on põhjamaistes kodudes teinud põlvkondade kaupa: tuua inimesed enda ümber kokku ja muuta pime talveõhtu veidi valgemaks.
