Retseptis märgitud suhkru vähendamisel tasub siiski eristada täidist ja tainast. Õunatäidise magusust saab sageli üsna vabalt kohandada, kuid tainas mõjutab suhkur ka küpsetise tekstuuri. Kui õunad on seekord tavalisest magusamad, võiks esmalt vähendada neile peale puistatavat suhkrut, mitte hakata kogu retsepti ümber tegema. Hapukust saab maitse järgi lisada ka vähese sidrunimahlaga. Omaette tähelepanu vajavad väga mahlased õunad. Rohke õunatäidisega pirukas võib neist küpsemisel eralduda nii palju vedelikku, et põhi jääb märjaks ja lõigatud tükk ei püsi koos. Sellise täidise puhul võib retsept ette näha jahu või tärklist, mis aitab mahla siduda. Ka õunte eelnev kuumutamine võib olla abiks, sest osa vedelikku aurustub juba enne täidise tainale tõstmist. Neid võtteid tuleks kasutada vastavalt koogile, mitte lisada igasse õunakoogitainasse igaks juhuks rohkem jahu.

Koduaia õunte puhul ei pruugi sordinimi enam kellelgi meeles olla. See ei takista head kooki tegemast, kuid tundmatu õunaga võib enne suurema koguse kasutamist teha väikese prooviküpsetuse. Pane paar viilu ahjukindlasse nõusse ja jälgi, kuidas need kuumuses muutuvad. Kas viilud jäävad terveks või vajuvad kiiresti laiali? Kas nõu põhja koguneb palju mahla? Selline katse aitab otsustada, kas õun sobiks paremini nähtavate viiludega lahtisele koogile, pehme plaadikoogi sisse või hoopis püreeks. Ka lõikamisviis mõjutab tulemust. Kui osa õunu on paksude tükkidena ja osa peaaegu läbipaistvate viiludena, ei pehmene need ühtlaselt. Eriti tasub sellele tähelepanu pöörata koogis, mille küpsemisaeg on lühike. Õhukesele tainapõhjale laotud õunad võiksid olla enam-vähem ühesuguse paksusega, et valmis koogis ei satuks kõrvuti kõva õunatükk ja juba täiesti lagunenud viil.

Ahjust võetud koogile tasub anda ka veidi aega. Eriti rohke puuviljatäidisega piruka puhul aitab jahtumine täidisel taheneda ning esimene lõik ei valgu nii kergesti laiali. Soojalt serveerimine võib olla just see, mida soovitakse, kuid otse ahjust lõikamine ja veidi jahtunud koogi pakkumine annavad erineva tulemuse.  Hea õunakoogi tegemine algab seega juba enne taina segamist. Mõnikord on kõige parem valik hapukas ja tugev õun, mõnikord pehmem vili, mis küpsedes tainaga mõnusalt kokku sulab. Kui retseptis on kirjas lihtsalt „õunad”, jääb küpsetajale väike, aga oluline otsus: millist maitset ja tekstuuri ta oma koogis soovib.

Koogi sisse sobivad hästi:

Antonovka – hapukas ja maitsekas õun, mis tasakaalustab magusat tainast ning sobib mahlaseks koogitäidiseks.
Sügisjoonik – hea valik kodustesse õuna- ja plaadikookidesse, kus õunad võivad küpsedes pehmeneda.
Valge klaarõun – sobib hästi pehme täidisega kookidesse. Küpsedes laguneb kergesti, mistõttu ei jää viilud alati selgelt eristatavaks.
Liivi kuldrenett – sobib kookidesse, kus soovitakse, et õunatükid säilitaksid rohkem oma kuju.
Tellissaare – sobib tugevama tekstuuriga õunatäidiseks. Lühikese küpsemisajaga koogi jaoks tasub lõigata õhukesteks viiludeks.

Martsipan – magemagusa maitse tõttu võib magusas koogis hapukusest puudu jääda. Parema tasakaalu saamiseks võib seda segada näiteks Antonovkaga. Väga küps valge klaarõun – ei ole parim valik koogi peale laotavateks korrapärasteks viiludeks, sest pehmeneb ja laguneb kergesti. Pehmesse täidisesse sobib aga hästi.

Ühtegi neist sortidest ei pea koogitegemisel täielikult välistama. Sobivus sõltub sellest, kas soovid pehmet õunatäidist või selgelt tuntavaid õunatükke.