Jõuluaknad, mille ees jääb linn seisma
Rubriik JÕULUD
Mõne vaateakna ees kõnnid lihtsalt mööda. Teise ees jääd seisma isegi siis, kui sul pole vähimatki kavatsust poodi sisse minna. Jõulude ajal oskavad maailma kuulsamad kaubamajad seda eriti hästi. Klaasi taha ehitatakse terveid lumiseid linnu, pannakse liikuma loomad ja nukud, kasvatatakse inimesest suuremaid lilli ning riputatakse lakke sadu väikeseid detaile. Mõne nädala pärast võetakse kõik jälle maha, kuigi selle lühikese hetke nimel võidi töötada kuid.
Tänapäeva suurejooneline jõuluaken on palju enamat kui koht, kuhu asetatakse mannekeen, käekott ja mõned kuuseoksad. Selle taga võib olla terve meeskond disainereid, dekoraatoreid, puuseppi, valgustajaid, kunstnikke, tehnikuid ja käsitöölisi. Enne kui esimene dekoratsioon aknale jõuab, on tehtud kavandeid ja makette, katsetatud värve, materjale ja valgust ning mõeldud läbi isegi see, mida märkab inimene kümne meetri kauguselt ja mida näeb see, kes astub klaasile päris lähedale.
Vaateakende lugu muutus eriti põnevaks 19. sajandil koos suurte kaubamajade sünniga. Üha suuremad klaaspinnad avasid kaupluse siseruumi tänavale ning elektrivalgustuse levik tähendas, et aknad ei kadunud pärast päikeseloojangut pimedusse. Kaup ei pidanud enam lihtsalt riiulil ootama. Selle ümber sai luua terve maailma.
Jõulud andsid selleks eriti hea võimaluse. Akendele ilmusid lumised maastikud, mänguasjad, jõulupuud, nukumajad, rongid ja mehaanilised tegelased. Ühel hetkel ei mindudki enam kaubamaja juurde ainult ostma. Mindigi vaatama, mida nad sel aastal välja on mõelnud.
Selline komme on paljudes suurlinnades säilinud tänaseni. New Yorgis kuulub suurte kaubamajade jõuluakende vaatamine paljude inimeste detsembrikuu traditsioonide hulka. Pariisis kogunevad pered kaubamajade akende ette vaatama liikuvaid tegelasi ja fantaasiamaailmu. Londonis võivad jõuluaknad meenutada kord moefotot, kord kunstinäitust ja kord teatrilava. Mõne kuulsa kaubamaja puhul oodatakse uue kujunduse avalikustamist igal aastal sama suure huviga nagu mõnd jõulutraditsiooni.
Kõige huvitavam on ehk see, et hea jõuluaken ei pea enam üldse traditsiooniliselt jõululik välja nägema. Seal ei pea olema jõuluvana, punaseid palle ega kunstlund. Mõnikord piisab ühest hiiglaslikust skulptuurist või värvist. Parfüümipudelist võib saada mitme meetri kõrgune objekt, paberist valmistatud linnud võivad täita terve ruumi ning mannekeen võib seista keset peeglitest ehitatud maailma. Mõnikord pole aknal ühtegi äratuntavat jõulukaunistust, kuid tulemus mõjub ikkagi pidulikult. Vaateaknal võib teha asju, mida päris interjööris peaaegu kunagi teha ei saaks. Tool võib ulatuda laeni, kingipakk olla sama suur kui väike tuba ja lilleõis suurem kui inimene. Just tuttavate esemete mõõtmete muutmine tekitab tunde, et klaasi taga kehtivad teistsugused reeglid. Seetõttu sarnaneb vaateakna kujundamine rohkem teatrilava kui tavapärase sisekujundusega. Ainult et siin pole publikul istekohta ega kindlat etenduse algusaega. Inimesed liiguvad mööda tänavat ja kujundajal võib olla vaid paar sekundit, et panna keegi tempot aeglustama.
Hea aken peab seetõttu mõjuma juba kaugelt. Kõigepealt jääb silma suur vorm, valgus või ootamatu värv. Lähemale jõudes hakkavad avanema detailid. Mõne akna juures võib seista mitu minutit ja ikkagi avastada midagi, mida esimesel pilgul ei märganud. Üks keerulisemaid asju kogu selle ilu juures on tegelikult klaas ise. Päeval peegeldab see autosid, taevast, vastasmaju ja mööduvaid inimesi. Kujundaja võib olla loonud klaasi taha täiusliku maailma, kuid valel kellaajal võib vaataja selle asemel näha peamiselt iseenda peegelpilti. Õhtul muutub sama aken täielikult. Tänav tumeneb ning valgustatud ruum klaasi taga hakkab meenutama väikest teatrilava. Sellepärast on valgus jõuluakende juures sama oluline kui kõik sinna paigutatud esemed. Valgusega saab suunata pilku, peita konstruktsioone, muuta värve ja tekitada sügavust. Mõni objekt võib näida õhus hõljuvat lihtsalt sellepärast, et kõik, mis teda tegelikult paigal hoiab, on oskuslikult varju jäetud.
Veel keerulisemaks muutub asi siis, kui dekoratsioon peab liikuma. Mehaaniline loom peab päevast päeva pead pöörama, rong ümber mäe sõitma või väike tegelane kätt lehvitama. Kõik see peab töötama tundide kaupa ja sageli nädalaid järjest. Liikuvad jõuluaknad on läbi aegade eriti lapsi klaasi ette meelitanud, kuid täiskasvanute jaoks on neis sageli midagi nostalgilist. Rongid, mänguasjad, nukumajad ja miniatuursed linnad toovad meelde jõulud, mida mäletatakse enda lapsepõlvest. Selle nostalgia kõrvale on tulnud täiesti teistsugune maailm. Paljud luksuskaubamajad käsitlevad tänapäeval jõuluakent pigem kunstilise installatsioonina. Kasutatakse skulptuure, peegleid, metalli, paberit, tekstiili ja abstraktseid vorme. Jõulutunne ei sünni enam tingimata tuttavatest sümbolitest, vaid materjalidest, valgusest ja kogu vaateakna atmosfäärist. Ka telefon on jõuluakende maailma rohkem muutnud, kui esmapilgul arvata võiks. Kunagi nägid üht suurejoonelist Pariisi või New Yorgi vaateakent peamiselt need inimesed, kes sellest päriselt mööda kõndisid. Nüüd võib üks õnnestunud kujundus jõuda mõne päevaga miljonite inimesteni. Seetõttu peab disainer arvestama, kuidas aken mõjub mitte ainult tänavalt, vaid ka fotol ja videos.
Samas on digitaalse maailma kõrval muutunud järjest väärtuslikumaks just see, mis on päriselt kätega tehtud. Paberit volditakse, puitu lõigatakse, tekstiile õmmeldakse, detaile värvitakse ja skulptuure valmistatakse ükshaaval. Mõnikord võib ühe vaateakna jaoks olla vaja sadu või tuhandeid väikeseid elemente, millest tänaval seisev inimene näeb vaid väikest osa. Teadmine, et see maailm on päriselt ehitatud, mitte arvutis loodud, annab sellele hoopis teistsuguse mõju. Kõige kummalisem on see, et kogu selle töö tulemus on loodud kaduma. Jõulud saavad läbi, dekoratsioonid eemaldatakse ja maailm, mida inimesed veel mõni päev tagasi klaasi taga pildistasid, lammutatakse. Uue hooaja saabudes peab selle asemel olema juba midagi muud. Just ajutisus annab vaateakende disaineritele erakordse vabaduse. Maja projekteeritakse aastakümneteks ja hea mööbliese võib liikuda ühest põlvkonnast teise. Jõuluaken võib seevastu olla täiesti ebapraktiline, liialdatud, habras või sürrealistlik. Keegi ei pea selles ruumis elama ja midagi ei pea seal kestma.
Võib-olla ongi see põhjus, miks jõuluaknad pole veebikaubanduse ajastul oma võlu kaotanud. Peaaegu kõike, mida kaubamaja müüb, saab tänapäeval vaadata ja tellida telefonist. Kuid ekraan ei suuda täielikult edasi anda mitme meetri kõrguse skulptuuri mõõtkava, materjali, liikumist ega seda hetke, kui kõnnid mööda tänavat ja märkad järsku klaasi taga midagi täiesti ootamatut. Parim jõuluaken ei pane tingimata mõtlema sellele, mida sealt poest osta võiks. See paneb lihtsalt seisma ja vaatama. Ning linnas, kus peaaegu kõik üritab meie tähelepanu saada, on see juba omaette saavutus.
Tekst/kujundus: Scandinavian Home | S.Heinmets, J.Gotta Fotod: Scandinavian HOME
Loe ja vaata kõiki artikleid rubriigist JÕULUD
Veebiajakiri
Scandinavian HOME
Veebiajakiri
Scandinavian HOME
- aastast 2015 -
Kui soovid avaldada reklaami,
võta meiega ühendust