Jõulud sajandivanuses majas

Rubriik JÕULUD

Selle maja vanust ei pea teadma, et sellest aru saada. Piisab välisukse avamisest. Esikus on põrandalauad, mille pind pole enam täiesti sile, kõrged puitliistud jooksevad mööda seinu ning vana tahveluks sulgub teistsuguse raskusega kui tänapäevane uks. Mõnes kohas on värvikihi alt aimata varasemaid toone. Siin pole püütud saja aasta vanust maja uueks ehitada. Pigem on püütud alles hoida seda, mis annab talle põhjuse olla vana.

Jõulude ajal tuleb maja iseloom eriti hästi esile. Kõrged aknad, sügavad aknalauad, vanad puitpõrandad ja tubade vahelised laiad ukseavad moodustavad juba ise nii tugeva tausta, et suuri dekoratsioone polegi vaja. Elutoa kuusk on toodud metsast ning jäetud meelega veidi ebaühtlaseks. Selle oksad ei moodusta täiuslikku koonust ja just seepärast tundub see siin õige. Mõned klaasehted, küünlad ja vanad jõulukaunistused on kõik, mida puu vajab. Maja ehitati ajal, mil ruumide proportsioonid olid teistsugused. Laed on kõrged, aknad pikad ja toad paiknevad üksteise järel. Kui uksed lahti jätta, avaneb vaade läbi mitme ruumi. Jõulude ajal võib ühest toast näha järgmise aknal küünlajalga ja kaugemal kuuse tulesid. Selliseid vaateid ei ole sisekujundaja siia loonud. Need pani paika arhitekt rohkem kui sada aastat tagasi.

Kõige rohkem on majas püütud säilitada just seda, mida enam uuesti teha pole võimalik. Vanad siseuksed jäid alles isegi siis, kui nende alumised servad olid kulunud. Originaalseid käepidemeid ei vahetatud moodsamate vastu ning puitpõrandat ei kaetud uue parketiga. Põrand kriuksub mõnes kohas endiselt. Selle asemel, et seda puuduseks pidada, võeti see maja osana omaks.

Ka vana kahhelahi on alles. Kunagi oli see ruumi hädavajalik soojusallikas, nüüd on sellest saanud üks maja ilusamaid arhitektuurseid elemente. Talvel saab see taas oma esialgse tähenduse. Kui ahi on soe, küünlad põlevad ja väljas hakkab hämarduma, ei mõju see nostalgilise dekoratsioonina. See töötab täpselt nii, nagu sada aastat tagasi mõeldud. Söögitoas seisab suur puidust laud, mille ümber pole ühesuguseid toole. Mõni neist on majaga peaaegu sama vana, teised on leitud hiljem. Laua kohal ripub vana valgusti ning aknal on tagasihoidlikud linased kardinad. Jõululaual pole palju dekoratsioone. Mõned kuuseoksad, küünlad, vana portselan ja klaasid jätavad piisavalt ruumi sellele, mis vanas ruumis niigi olemas on.

Kui jõuluõhtul avaneb uks

Loe edasi

Turvalise küünlapõletamise kuldreeglid

Loe edasi

Just siin saab hästi aru, miks vana maja jõulud ei vaja tingimata rohket kaunistamist. Kui ruumis on ilusad proportsioonid, vanad materjalid ja detailid, millel on oma ajalugu, võib liiga palju uut hakata nendega konkureerima. Väike kuuseoks vanal kummutil mõjub mõnikord rohkem kui terve spetsiaalselt kujundatud jõuluseade. Kõik majas pole siiski vana. Köök on renoveeritud ja igapäevaelu jaoks kaasaegne, kuid uus osa ei püüa teeselda saja-aastast. Lihtsad kapifassaadid ja tänapäevane tehnika on ühendatud vana puitpõranda, kõrgete liistude ja algsete akendega. Just see erinevus teeb ruumi huvitavaks. Vana ja uus ei pea välja nägema ühevanused, et nad omavahel sobiksid. Sama põhimõtet on järgitud mööbli puhul. Vanade kappide ja laudade kõrval on ka tänapäevaseid valgusteid, diivaneid ja toole. Maja ei ole muuseum ning keegi ei ela siin nii, nagu elati sada aastat tagasi. Arhitektuuri austamine ei tähenda loobumist mugavusest.

Jõulukaunistuste hulgas leidub aga esemeid, mida poleks võimalik poest ühe korraga kokku osta. Karbis hoitakse õhukesest klaasist ehteid, mille värv on aastatega veidi tuhmunud. Mõni neist kuulus juba eelmisele põlvkonnale. Üks vana puidust jõulukaunistus on servast katki, kuid riputatakse kuusele ikkagi. Uuemad ehted on tulnud nende kõrvale tasapisi. Selles majas tundubki jõulude puhul kõige ilusam aeglus. Midagi pole loodud ühe hooaja trendi järgi. Vana laud ei muutu järgmisel aastal vanamoodsaks ja saja-aastane uks ei vaja uut värvi lihtsalt sellepärast, et parasjagu on moes teine toon. Päevavalguses on maja hoopis teistsugune kui õhtul. Talvine madal päike langeb pikkade akende kaudu põrandale ja toob välja puidu ebatasasused, krohvitud seinte pinna ning vanade uste värvikihid. Just sellises valguses muutuvad nähtavaks detailid, mille pärast neid üldse säilitati. Kõik ei ole sirge, sile ega täiuslik.

Õhtul kaovad need väiksed ebatäiused varjudesse. Aknalaual süüdatakse küünlad, kuusel hakkavad põlema tuled ja kahhelahju kõrval muutub ruum soojemaks. Väljast vaadates paistavad kõrgetest akendest vaid mõned valguspunktid ja kuuse oksad. Saja aasta jooksul on selles majas jõule peetud väga erinevalt. Mööbel on vahetunud, inimesed on tulnud ja läinud ning tõenäoliselt on ka tubade kasutus mitu korda muutunud. Mõni uks on aga ikka samas kohas. Trepikäsipuu on endiselt sama, aknast langeb detsembrikuu valgus samale põrandale ning maja vanimad detailid on näinud rohkem jõule kui ükski inimene, kes praegu siin elab. Võib-olla seepärast sobivad jõulud vanasse majja nii loomulikult. Mõlemad on mingil moel seotud sellega, mida otsustame alles hoida. Mitte sellepärast, et kõik vana oleks tingimata parem, vaid sellepärast, et mõnel asjal tekib väärtus alles siis, kui talle on antud piisavalt aega.