Kogu elutoa klassikaline arhitektuur toetab jõulumeeleolu. Kõrged laed, valged seinapaneelid, peened karniisid ja suured ruutudega aknad loovad väärika, kuid rahuliku tausta. Kuna ruumis endas on juba palju kauneid detaile, pole jõuludeks olnud vajadust iga seina ja mööblieset kaunistada. Pigem on lastud vanal arhitektuuril ja jõuludel teineteist täiendada. Sisekujunduses on selline tagasihoidlikkus sageli palju mõjuvam kui rohke dekoratsioon. Kui ruumis on üks tugev jõuluelement, nagu siin kõrge kuusk, ei pea kõike ülejäänut sellega võistlema panema. Piisab sellest, kui samu materjale ja toone korratakse vaikselt ka mujal. Käbi ilmub kuuselt kingipakile ja sealt edasi lauale, messing kordub kuuse küünlahoidjates, lauadetailides ja suures laelühtris ning rohelised oksad ilmuvad akende juurde ja väikestesse vaasidesse. Nii kandub jõulutunne läbi kogu elutoa ilma, et ükski nurk tunduks üle kujundatud. Ruumi keskel paiknev suur ümmargune kivilaud on saanud jõuludeks samuti pidulikuma ilme. Selle kaunis kivipind on jäetud nähtavale ja laudlina asemel on jõulumeeleolu loodud esemete endiga. Erineva kõrgusega küünlad ja küünlajalad, valge portselan, õhukesed klaasid, kuldsed söögiriistad, väikesed kausid, pähklid ja käbid moodustavad vabalt kulgeva kompositsiooni.

Siin pole midagi liiga täpselt paika sätitud. Kõrge küünal seisab madalama kõrval, mõni käbi on justkui juhuslikult lauale jäänud ja nõude vahel on piisavalt tühja ruumi. Tänu sellele tundub laud pigem jõuluõhtuks valmis pandud kui dekoreeritud väljapanekuna. See on oluline erinevus. Ilus jõulukodu ei peaks tekitama tunnet, et midagi ei tohi puudutada. Vastupidi, laud peaks kutsuma istuma, diivan pleedi enda ümber tõmbama ja klaver mängima. Valge portselan sobib sellesse ruumi eriti hästi. See kordab seinte, klaveri ja diivanite heledust, samal ajal kui messingist küünlajalad ja söögiriistad lisavad sooja pidulikkust. Kuldset on kasutatud vähe ning seepärast on iga selline detail märgatav. Küünlaleek peegeldub korraks klaasi servalt, siis messingist küünlajalalt ja lõpuks heledalt kivipinnalt. Need väikesed valguse peegeldused panevad kogu laua õhtul elama. Pehmed valged ja kreemikad diivanid muudavad suure ja kõrge ruumi kodusemaks. Pleedid ei ole sirgelt kokku volditud, vaid langevad vabalt üle istmete. Tugitoolile asetatud kohev valge kate lisab veel ühe pehme kihi. Jõulude ajal on tekstiilidel palju suurem roll, kui esmapilgul arvata võiks. Alati ei ole vaja jõulumustrilisi patju ega punaseid pleede. Mõnikord piisab lihtsalt sellest, et ruumi tuua rohkem pehmust, soojust ja erinevaid tekstuure.

Ka põrandal olev naturaalsetes toonides vaip aitab suure istumisala kokku siduda. Selle veidi robustsem pind loob ilusa kontrasti sileda kivi, klaasi, portselani ja messingiga. Koos sooja puitpõrandaga hoiab see heleda interjööri liiga külmaks muutumast. Jõulude ajal mõjuvad sellised naturaalsed materjalid eriti hästi, sest nende kõrval tunduvad kuuseoksad, käbid ja lihtsad paberpakid täiesti loomuliku jätkuna. Kõige suurema muutuse toob sellesse elutuppa siiski valgus. Päeval langeb läbi kõrgete akende sisse madal talvepäike. See joonistab valgetele seintele aknaraamide varje, liigub üle puitpõranda ja puudutab kuuseoksi. Mõni kingipakk jääb päikese kätte, teine kuuse varju. Kivist laual hakkavad nähtavale tulema materjali väikesed ebakorrapärasused ning klaasid heidavad pinnale õrnu varje. Isegi päeval põlevad küünlad mõjuvad siin loomulikult. Nende väikesed leegid segunevad talvise päikesevalgusega ja annavad märku, et tegemist ei ole enam tavalise päevaga. Talvepäev on aga lühike ning üsna varsti hakkab akende taga hämarduma. Päikeselaigud kaovad põrandalt, valged seinad muutuvad soojemaks ja ruumi nurgad vajuvad tasapisi hämarusse. Just siis algab selle elutoa kõige ilusam hetk.

Kuusel süttivad kümned väikesed valguspunktid. Küünlaleegid ilmuvad klaverile ja lauale ning suur elutuba ei vaja enam eredat üldvalgust. Selle asemel tekivad ruumi väikesed soojad valgussaared. Kuuse tumerohelised oksad jäävad osaliselt varju, kuid iga küünla ümber tekib pehme kuldne kuma. Klaasehted püüavad valgust, messing hakkab vaikselt läikima ning valge klaver saab küünalde valguses peaaegu kreemika tooni. Päevane avar ja valgusküllane elutuba muutub õhtul intiimseks. Kõrge lagi justkui kaob hämarusse ja suur ruum tundub korraga väiksem. See ongi jõuluvalguse võlu. Kõike ei pea nägema. Mõni nurk võib jääda pimedamaks, mõni maal vaid vaevu nähtavaks ja mõni kuuseoks valguse ning varju piirile. Küünlavalgus ei näita ruumi tervikuna, vaid juhib pilgu sinna, kus parasjagu midagi toimub. Ja siis hakkab see ruum elama hoopis teistmoodi. Kuuse all avatakse kingitusi ja pruuni pakkepaberi vaikne krabin seguneb jutuga. Keegi istub klaveri taha. Laual põlevad küünlad järjest madalamaks, klaasides peegeldub kuuse valgus ning diivanile kogunetakse pleedide alla. Mõni kingipakk jääb veel kuuse alla ootama, mõni pael vedeleb juba põrandal. Täiuslikult sätitud elutuba muutub päris jõuluõhtuks.

Just seda peaks hea jõulukujundus lõpuks tegema. See ei peaks olema loodud ainult vaatamiseks, vaid selleks, et inimesed tahaksid selles ruumis olla. Jõulud ei vaja tingimata uut värvipaletti ega tervet kollektsiooni hooajalisi dekoratsioone. Palju olulisemad on päris kuusk, looduslikud materjalid, pehme valgus ja väikesed detailid, mis seovad pühad olemasoleva koduga. Selles elutoas on jõulud nähtavad kõikjal, kuid mitte kusagil liiga palju. Need on kuuseokste vahel, küünlaleegis, klaverile jäetud noodiraamatus, pruuni paberi sisse peidetud kingitustes ja talvepäikese pikkades varjudes. Päeval on ruum hele ja ootusärev, õhtul vaikne, soe ja kuldne. Ning kui väljas on juba pime, kuusel põlevad tuled ja viimased küünlad on süüdatud, ei olegi enam vaja midagi juurde panna. Jõulutunne on kohal.