1960. aastate jõuludes oli midagi, mida tänapäevastes täiuslikult kujundatud pühadekodudes alati ei kohta. Toad olid pidulikud, lauad rikkalikult kaetud ja kuusk säras kogu oma julguses, kuid miski ei mõjunud liialt läbimõelduna. Jõulud ei olnud sisekujundusprojekt, vaid oodatud sündmus, mille puhul võeti kapist välja kõige kaunimad nõud, pandi selga pidulikud riided ja koguneti pikaks õhtuks ühe laua ümber.
Euroopa ja Skandinaavia kodudes hakkas sel ajal traditsiooniline jõulutunne kohtuma uue, moodsama eluviisiga. Interjööridesse ilmusid sirgete joontega puhvetkapid, retro furniture) sajandi keskpaiga disaini paljudele äratuntavaks. Moodne mööbel ei muutnud kodu külmaks. Seda tasakaalustasid mustrilised tekstiilid, vintage patterns), pehme lambivalgus, küünlad ja põlvest põlve kasutatud lauanõud.
Jõululaud oli kodu süda. See kaeti valge või peene mustriga laudlinaga ning sellele asetati portselanserviis, crystal glassware), mida igapäevaselt kasutada ei raatsitud. Taldrikute õrnad mustrid, Scandinavian Christmas table) ei pidanud sobima kardinate ega kuuseehetega. Just erinevate esemete loomulik kooslus muutis laua isiklikuks ja elavaks.
Laua keskel seisis suur vaagen pearoaga. Sõltuvalt riigist võis selleks olla jõulusink, smoked ham), ahjupraad, part või kala. Kõrvale pakuti kartuleid, beetroot salad), marineeritud köögivilju, leiba ja erinevaid külmi suupisteid. Põhjamaades kuulus jõulude juurde laud, Christmas buffet), millelt võis kogu õhtu jooksul väikeseid portsjoneid võtta. See muutis söömaaja pikaks ja rahulikuks. Keegi ei kiirustanud lauast lahkuma.
Kuigi põhjamaist stiili seostatakse praegu sageli helebeežide toonide ja väga väheste kaunistustega, ei olnud 1960. aastate jõulud sugugi värvitud ainult looduslikes toonides. Kuusele riputati punaseid, rohelisi, siniseid ja kuldseid klaaskuule ning okstele lisati sädelevat karda. Vanemates kodudes põlesid veel päris küünlad, uuematesse jõudsid elektrilised valgusketid. Tulemuseks oli jõulupuu, mis ei püüdnud sulanduda ülejäänud interjööriga. Kuusk pidi silma paistma ja toa pidulikuks muutma.
Ka kodu ise ei jäänud jõuluõhtul taustaks. Puhvetkapi peale asetati väikesed päkapikud, küünlajalad või talvised kujukesed. Seinal võis olla mõni julge disainiese, samal ajal kui akna ees rippusid värvilise mustriga kardinad. Skandinaavia modernism ei tähendanud veel värvitut minimalismi. Lihtsa vormiga mööbli kõrval leidus palju sooje puidutoone, graafilisi mustreid ja mängulisi detaile. Pidulik oli ka pere ise. Mehed kandsid sageli ülikonda või vähemalt valget särki, naised elegantset kleiti ja ehteid ning lastele pandi selga nende kõige ilusamad rõivad. Jõuluõhtul ei jäädud koduriietesse, sest ka kodus toimuv sündmus vääris tähistamist. See väike pingutus andis õhtule erilise tähenduse, ilma et õhkkond oleks muutunud ametlikuks.
Selles ajastus on midagi väga inspireerivat ka tänapäeva kodu jaoks. Mitte tingimata soov jäljendada kõiki detaile, vaid julgus lasta jõuludel tõesti välja paista. Kasutada vanaema serviisi, isegi kui kõik taldrikud pole ühest komplektist. Süüdata kõrged küünlad, tuua lauale suur vaagen ning riputada kuusele värvilised ehted, millel on oma lugu. Kodu ei pea jõuludeks muutuma täiuslikuks. See võib olla veidi kirju, pisut nostalgiline ja mõnusalt elatud. Võib-olla peitubki 1960. aastate jõulude suurim võlu selles, et interjöör, toit ja inimesed moodustasid ühe terviku. Laud ei olnud kaetud üksnes pildistamiseks ning kuusk ei pidanud sobima kindla värvipaletiga. Kõik oli loodud päriselt kasutamiseks, jagamiseks ja nautimiseks. Just seepärast tunduvad toonased jõulud ka praegu nii soojad ja kutsuvad.
