Kõige võluvam on see, et pähklipureja ei ole tegelikult üks kindel kuju. Klassikaline siluett võib küll korduda, kuid karaktereid on kümneid ja isegi sadu. Ühel on peas kuningakroon, teisel sõdurimüts, kolmandal karvane talvemüts. On trummareid, jahimehi, kuningaid, kaevureid ja metsnikke. Mõni kannab mõõka, teine saua või trummi. Vanade käsitsi valmistatud kujude puhul annavad neile iseloomu ka väikesed erinevused maalitud näos, habemes, juustes ja rõivaste detailides. Just seetõttu sobivad pähklipurejad nii hästi ka kollektsiooniks. Neid ei pea ostma korraga ega tingimata omavahel täiuslikult sobitama. Pigem vastupidi. Eri kõrguse, vanuse ja iseloomuga kujude kooslus mõjub palju põnevamalt kui täiesti ühesuguste dekoratsioonide rida. Üks võib olla leitud vanakraamiturult, teine toodud reisilt ning kolmas kuulunud juba aastakümneid perekonna jõulukaunistuste hulka. Vanade kujude puhul tasub hinnata ka nende ebatäiuslikkust. Kulunud kullatis, pisut pleekinud punane värv, puidule tekkinud väikesed praod või aastatega tumenenud pind ei pruugi olla puudused. Hästi säilinud vana pähklipureja puhul on need osa tema loost. Just selline patina muudab vana käsitööeseme interjööris sageli märksa huvitavamaks kui täiesti veatu uus dekoratsioon.

Pähklipurejate kogumine on omaette maailm ning hinnad võivad ulatuda mõnekümnest eurost sadade ja haruldaste esemete puhul veelgi kõrgemale. Väärtust ei määra üksnes vanus. Olulised on valmistaja, päritolu, haruldus, seisukord ja see, kas kuju juures on säilinud originaaldetailid. Hinnatud on traditsiooniliste Saksa töökodade käsitöö ning limiteeritud kollektsioonid. Ka tänapäeval valmistatakse nummerdatud seeriaid, mida toodetakse vaid mõnisada eksemplari ning mille hind võib juba uuena ulatuda sadadesse eurodesse. Eriti huvitavad on aga vanad, selge päritoluga käsitööna valminud eksemplarid. Kui alles on valmistaja märgistus, originaalvärv ja detailid ning kuju kuulub haruldasemasse sarja, võib sellest saada tõeline kollektsiooni kese. Seetõttu ei tasu vana pähklipurejat kergekäeliselt üle värvida ega liiga täiuslikuks restaureerida. Mõnikord peitub tema väärtus just selles, mida aeg on pinnale jätnud. Interjööris ei tähenda pähklipureja enam ammu ainult klassikalist punast ja rohelist jõulumaailma. Valgeks lubjatud või valge ja kuldse viimistlusega vanamoeline kuju võib sobida suurepäraselt heledasse põhjamaiseen koju. Must pähklipureja muutub minimalistlikus ruumis peaaegu graafiliseks skulptuuriks. Traditsioonilised punased, rohelised ja kuldsed kujud mõjuvad aga eriti kaunilt naturaalse metsakuuse, valgete küünalde, puidu ja linase tekstiili kõrval.

Kõige mõjuvama tulemuse annab sageli tagasihoidlikkus. Üks suur vana pähklipureja kuuse kõrval võib olla palju efektsem kui terve riiul täis väikeseid jõulukaunistusi. Kui kujusid on mitu, võiks anda neile oma koha. Kolm või neli eri kõrgusega vana pähklipurejat kummutil, konsoollaual või kamina kõrval moodustavad juba väikese jõulunäituse. Ka kuusele võib sama motiivi edasi kanda. Väikesed puidust pähklipurejad toimivad ehetena imehästi ning nende kõrvale polegi vaja palju muud kui küünlavalgust ja mõnda tagasihoidlikku ehet. Nii tekib tervik, milles üks jõulusümbol kordub erinevas mõõtkavas, kuid ei muutu pealetükkivaks. Võib-olla just siin peitubki pähklipureja eriline võlu. Ta ei ole lihtsalt ese, mis detsembris poest koju tuuakse ja jaanuaris unustatakse. Hea pähklipureja muutub aastatega paremaks. Ta saab oma koha jõulukarbis, ilmub igal aastal samasse tuppa ja lõpuks mäletatakse juba seda, kelle kodus ta varem seisis.

Ja kui ühel päeval võtab vana pähklipureja karbist välja järgmine põlvkond, pole tema pisut kulunud värvil enam mingit tähtsust. Vastupidi. Siis on sellest saanud kõige väärtuslikum osa kogu kujust. Jõulud vajavad traditsioone ning pähklipureja on üks neist haruldastest dekoratsioonidest, mille puhul ajalugu, käsitöö ja jõulumaagia mahuvad kõik ühte väikesesse puidust valvurisse.