Linnas oli pilt teine, kuid ootus sama. Härmas tänavatel põlesid laternad, kaupluste vaateaknaid jäädi vaatama ning kodudes valmistuti pühadeks nende võimalustega, mis parasjagu olemas olid. Defitsiidiaeg tähendas sedagi, et mõni jõululauale jõudnud maiustus või kingitus oli eriline just seetõttu, et seda polnud võimalik igal ajal poest osta. Nõukogude ajal oli jõuludel Eestis keerulisem tähendus. Ametlikus avalikus ruumis tõrjuti kristlikud jõulud tagaplaanile ning soositi nääripidustusi. Kodudes ei kadunud jõulukombed siiski kuhugi. Traditsioonid elasid edasi peredes, vahel üsna vaikselt ja privaatselt. Kirikusse minek, jõuluõhtu tähistamine või vanade kommete järgimine võis olla midagi sellist, millest väljaspool kodu eriti ei räägitud. Näärivana ja jõuluvana, nääripidu ja jõuluõhtu võisid seetõttu eksisteerida kummalisel kombel kõrvuti. Lapse jaoks polnud poliitikal sageli kuigi suurt tähtsust. Tema jaoks oli tähtis hetk, mil ukse tagant kostis koputus, kuuse all ilmusid pakid või kästi salmi lugeda. Täiskasvanute jaoks kandis kodune jõuluõhtu aga sageli edasi midagi palju vanemat kui ametlikult lubatud pühadekalender.

Kingitused olid samuti teistsugused. Neid oli enamasti vähem ja seetõttu mäletatakse mõnda lapsepõlves saadud asja aastakümneid hiljemgi. Uus raamat, nukk, mudelauto, villased kindad või kaua ihaldatud mänguasi võis olla terve õhtu keskpunkt. Palju tehti ise: kooti sokke ja kampsuneid, õmmeldi, meisterdati ning valmistati maiustusi. Kingi väärtust ei mõõdetud pakkide arvuga. 1990. aastate saabudes muutus jõulupilt kiiresti. Jõulud tulid taas avalikku ruumi oma õige nimega, kirikukellad kõlasid vabamalt ning poodidesse jõudsid välismaised kaunistused, šokolaadid, mänguasjad ja elektrilised valgusketid, mida varem oli nähtud vaid välismaa ajakirjades või Soome televisioonis. Kõike muutus korraga rohkemaks. Esialgu tundus see erakordselt põnev. Värvilised pakendid, vilkuvad tuled ja seninägematud jõulukaunistused olid uue aja sümbolid. Tasapisi hakkas aga muutuma ka jõulude rütm. Pühade ettevalmistus nihkus üha varasemaks, kingituste valik kasvas ning jõuludest sai järjest enam ka tarbimise ja kujundamise aeg. Tänapäeval võib jõulupuu olla laitmatult stiliseeritud. Ühel aastal valge ja kuldne, järgmisel naturaalne ja skandinaavialik, siis burgundiapunane või minimalistlik. Kodud võivad detsembris välja näha täpselt nagu sisustusajakirja fotodel. Ja selles pole midagi halba – jõuludisain ongi muutunud omaette loominguliseks väljendusviisiks. Ometi on vanas, veidi viltuses kuuses ja eri ajastutest pärit klaasehetes midagi, mida täiuslikult kujundatud jõulupuu alati edasi anda ei suuda. Need kannavad endas aega.

Võib-olla ei olnudki vanasti jõulud objektiivselt maagilisemad. Võib-olla mäletame lapsepõlve lihtsalt teistsugusena, sest lapsena tundus nädal lõputult pikk ja jõuluõhtu ootamine peaaegu talumatu. Kuid osa erinevusest oli siiski päris. Maailm liikus aeglasemalt, võimalusi oli vähem ja kõike ei saanud ühe hetkega tellida, vaadata ega asendada. Ootamisel oli suurem roll. Just seepärast mõjuvad vanad jõulufotod ja habraste klaasehetega kuused tänapäeval nii tugevalt. Need ei meenuta ainult üht sisustusstiili või ajastut. Need meenutavad aega, mil üksainus särav klaaskuul võis lapse silmis olla midagi erakordset ning pimedas toas süüdatud kuusetuled tähendasid, et kaua oodatud jõulud olid viimaks päriselt kohal.