Jõulud on üks väheseid pühi, mille puhul kodu kaunistamine ja vanad kombed on läbi sajandite käinud käsikäes. Ehted ei ole olnud pelgalt viis muuta tuba pidulikumaks. Neil on olnud tähendus, mis rääkis valgusest keset pimedat aega, lootusest, kodu hoidmisest ja soovist tuua talvisesse argipäeva midagi erilist. Paljud tänased jõulukaunistused on küll muutunud elegantsemaks ja disainiteadlikumaks, kuid nende algne mõte on üllatavalt hästi säilinud.
Enne klaaskuulide, elektriliste valguskettide ja rikkalike jõulukollektsioonide aega kaunistati kodusid sellega, mida pakkusid loodus ja majapidamine ise. Igihaljad kuuse- ja männioksad, kadakas, õled, õunad, pähklid, käbid ja kuivatatud viljad olid talvise kodu loomulik osa. Igihaljas taim kandis endas elu sümbolit ajal, mil ülejäänud loodus näis magavat. Seepärast jõudsid rohelised oksad ukse kohale, lauale, akende juurde ja hiljem ka jõulupuule.
Just sellest vanast kombest on pärit üks tänapäeva põhjamaise jõulukodu kõige ilusamaid jooni: loodus ei ole dekoratsioonile taustaks, vaid dekoratsioon ise. Hõre metsakuusk, mõned kuuseoksad savikannus, sammaldunud oks, männikäbid või lihtne roheline pärg mõjuvad sageli palju jõulisemalt kui kümned omavahel konkureerivad ehted. Kaasaegses interjööris on see vana mõtteviis saanud uue tähenduse. Vähem ei tähenda enam tagasihoidlikkust võimaluste puudumise tõttu, vaid teadlikku valikut.
Ka jõulukuuse ehtimise komme on aja jooksul muutunud. Varastel jõulupuudel riputati õunu, pähkleid, maiustusi ja käsitsi valmistatud kaunistusi. Küünlad tõid puule valguse, kuid nende tähendus ulatus palju kaugemale dekoratiivsusest. Keset aasta kõige pimedamat aega süüdatud tuli sümboliseeris valgust ja lootust. Tänapäeval on päris küünlad kuusel eelkõige traditsiooniline ja väga ettevaatlikku kasutamist nõudev valik, kuid küünlavalgus ise on jäänud põhjamaise jõulumeeleolu lahutamatuks osaks.
Üks kaunimaid vanu jõuluehete materjale on õlg. Põhjamaades on õlgedest valmistatud tähti, väikeseid kroone, kitsekesi ja geomeetrilisi riputisi. Õlg oli seotud saagi, viljakuse ja järgmise aasta hea käekäiguga. Tänapäevases kodus mõjuvad õleehted peaaegu graafiliselt. Nende lihtne vorm sobib ühtviisi hästi vana talumaja, linnakorteri kui ka minimalistliku disainikodu jõulupuule. See on hea näide sellest, kuidas sajanditevanune käsitöö võib näida täiesti kaasaegne.
Sama lugu on paberist jõuluehetega. Paberketid, volditud tähed, südamed ja väikesed figuurid kuulusid pikka aega jõulude juurde just seetõttu, et neid sai valmistada kodus. Ehte väärtus ei seisnenud hinnas, vaid tegemises. Laua ümber istumine ja kaunistuste valmistamine oli osa jõuludeks valmistumisest. Tänapäeval, mil peaaegu kõike saab osta valmis kujul, on käsitsi tehtud ehe saanud taas erilise väärtuse. Veidi ebatäiuslik paberitäht või lapse valmistatud ornament võib hoolikalt kujundatud interjööris olla just see detail, mis muudab jõulukodu isiklikuks. Klaasist jõuluehete tulek muutis jõulupuu ilmet märgatavalt. Õrnad kuulid hakkasid küünlavalgust peegeldama ning jõulupuust kujunes järjest enam ruumi keskne dekoratsioon. Vanad käsitsi valmistatud klaasehted on tänapäeval taas hinnatud ning neid otsitakse antiigipoodidest, kirbuturgudelt ja vanadest perekonnakastidest. Nende võlu peitub sageli just ebatäiuslikkuses: veidi kulunud värv, erineva paksusega klaas ja aja jooksul tuhmunud pind annavad ehtele iseloomu, mida täiesti uus ese ei suuda jäljendada.
Jõuluehete kõrval on vähemalt sama oluline olnud jõulukombestik ise. Pühadeks valmistumine algas ammu enne jõuluõhtut. Kodu koristati, valmistati piduroogi, küpsetati, toodi tuppa rohelisi oksi ning pandi valmis parimad laudlinad ja nõud. Jõulud tähendasid tavapärase elurütmi muutumist. Igapäevased tööd jäid mõneks ajaks tagaplaanile ning kodust sai paik, kuhu koguneti. Ka jõululaud ei olnud lihtsalt söögikoht. Laua katmine oli rituaal, mille kaudu näidati, et tegemist on erilise päevaga. Tänapäevases disainikodus võib selle mõtte edasi anda väga lihtsalt. Linane laudlina, mõned vanad klaasid, pere portselan, küünlad ja roheline oks võivad luua palju tugevama jõulutunde kui suur hulk spetsiaalselt üheks hooajaks ostetud dekoratsioone. Hea jõululaud ei pea olema täiuslikult sümmeetriline. Vastupidi, veidi loomulikum paigutus muudab selle kutsuvaks ja elavaks. Paljudes peredes on kõige väärtuslikumad jõuluehted need, mis ei sobitu ühegi trendiga. Mõni neist on pärit vanavanemate kodust, mõni ostetud reisilt, mõni valmistatud lasteaias ning mõni lihtsalt aastaid tagasi juhuslikult leitud. Üheskoos moodustavad need omamoodi perekonna visuaalse ajaloo. Igal detsembril karbist välja võetud ehe meenutab mõnda inimest, kodu või varasemat jõuluõhtut. Sellise tähendusega eset ei asenda ka kõige kaunim uus jõulukollektsioon.
Viimaste aastate sisekujunduses ongi märgata tagasipöördumist jõulude juurde, mis ei sünni ühe hooaja trendidest. Looduslikud materjalid, vana klaas, puit, paber, õled, tekstiil ja käsitöö sobivad hästi kodudesse, kus väärtustatakse kestvust. Ka värvivalik on muutunud vabamaks. Traditsioonilise punase ja rohelise kõrval näeb sügavat pruuni, tumerohelist, naturaalset linast, valget, messingit ja vananenud hõbedat. Olulisem kui kindla värviskeemi järgimine on materjalide omavaheline kooskõla. Kõige huvitavam jõulukodu sünnibki sageli siis, kui vana ja uus kohtuvad. Moodsa söögilaua kohal võib rippuda õlgedest kroon, minimalistlikul kuusel võivad olla vanaema klaasehted ning disainvalgusti kõrval põleda lihtne küünal vanas messingist küünlajalas. Just sellised kontrastid annavad interjöörile sügavuse. Jõulud ei pea kodu tavapärast stiili varjama. Kaunistused võiksid pigem näida nii, nagu oleksid nad sellesse koju alati kuulunud. Jõulukombestiku väärtus peitub lõpuks korduses. Me toome igal aastal välja samad karbid, süütame küünlad, valmistame tuttavaid roogi ja asetame kuusele ehted, mille asukohta oskame peaaegu ette aimata. Disainimaailmas, kus uut tuleb pidevalt juurde, on selles midagi erakordselt rahustavat. Jõulude ajal ei pea kõik olema uus.
Võib-olla ongi kõige ilusam jõuluehe see, millel on oma lugu. Ese, mida ei valitud sellepärast, et see sobis parasjagu moes oleva värvipaletiga, vaid mis jäi alles, sest keegi pidas seda kalliks. Kui sellistele ehetele lisada kuuse lõhn, küünlavalgus, pidulikult kaetud laud ja inimesed, kes aasta järel samasse koju kogunevad, tekib midagi, mida ei saa ühegi sisustustrendiga lõpuni kujundada. Tekib jõulukodu – mitte ainult kaunistatud ruum, vaid paik, kus vanad kombed saavad igal aastal natuke uue kuju ja jätkavad samal ajal oma vana lugu.