Jõulude eel räägime palju sellest, milline peaks olema pühadeks valmis kodu. Otsime kuuske, mõtleme läbi menüü, ostame kingitusi ja püüame leida aega kõige selle jaoks, mis detsembrisse justkui tingimata mahtuma peab. Ometi ei ole aastaid hiljem kõige eredamalt meeles see, milline oli laudlina või mida kellelegi kingiti. Meelde jäävad inimesed. Kes istus meie kõrval, kes tuli uksest sisse, kelle hääl kostis köögist ja kellega sai veel kaua pärast õhtusööki laua taha rääkima jääda.
Võib-olla muutubki jõulude tähendus koos meie endiga. Lapsena mõõdame jõuluootust päevades ja kingipakkides. Kuuse alla ilmuvad pakid, köögist tulevad tuttavad lõhnad ning terve õhtu tundub tavalisest palju suurem sündmus. Me ei mõtle sellele, kes kõik selle korraldas või kui keeruline oli saada ühel õhtul terve pere ühe laua taha. Meile tundub, et nii lihtsalt ongi. Jõulud tulevad igal aastal ja inimesed on alati kohal.
Täiskasvanuna hakkame nägema jõule teise pilguga. Nüüd tuleb endal leida kuusk, mõelda kingitustele, katta laud ja sobitada kokku inimeste plaane. Üks tuleb töölt, teine teisest linnast, kolmas võib-olla hoopis teisest riigist. Lapsed kasvavad ja neil tekivad oma tegemised, suhted ning ühel hetkel ka oma kodud ja pühad. Pere, mis kunagi mahtus iseenesest ühe laua ümber, vajab korraga kalendrite võrdlemist ja kokkuleppeid. Just siis hakkab ühine aeg omandama teistsugust väärtust.
Me elame ajal, mil ühenduses olemine pole kunagi olnud lihtsam. Saame saata sõnumi sekunditega, näha videokõnes inimest, kes asub tuhandete kilomeetrite kaugusel, ning jälgida lähedaste tegemisi peaaegu iga päev. Ometi ei tähenda pidev ühendus tingimata koosolemist. Võime teada, mida keegi hommikul sõi või kus nädalavahetusel käis, kuid mitte mäletada, millal viimati temaga mitu tundi ühe laua taga istusime. Jõulud panevad seda vahet kuidagi eriti selgelt märkama.
Pühade ajal tulevad inimesed koju. Mõnikord tähendab see mõnekümneminutilist autosõitu, mõnikord lennupiletit ja pikka teekonda. Mõnes peres kogunetakse samasse majja, kus jõule on peetud aastakümneid. Teises on tänavu esimest korda uus kodu ja uus laud. Mõni traditsioon püsib muutumatuna, mõni kaob ning selle asemele sünnib uus.
Tegelikult ongi jõulutraditsioonide juures kõige huvitavam see, et need pole kunagi päriselt muutumatud. Meile meeldib mõelda, et jõulud korduvad aastast aastasse, kuid ükski jõul pole täpselt eelmisega sarnane. Lapsed on jälle aasta vanemad. Vanemad samuti. Keegi on perre juurde tulnud, keegi kolinud kaugemale. Mõnikord on laua ääres uus inimene ja mõnikord jääb mõni koht esimest korda tühjaks. Sellepärast tasub ehk vähem muretseda selle pärast, kas kõik jõuab õigeks ajaks valmis. Täiusliku jõuluõhtu poole püüdlemine on kummaline paradoks. Tahame luua lähedastele ilusaid pühi, kuid võime nende ettevalmistamisega olla nii hõivatud, et meil endal pole enam aega neid pühi nautida. Veel üks roog, veel üks koristamist vajav tuba, veel üks kingitus, mis tuleb viimasel hetkel leida. Kõik selleks, et õhtu oleks eriline. Aga enamasti ei tee õhtut eriliseks see, kas laual oli viis või seitse rooga.
Palju tõenäolisemalt jääb meelde hetk, kui keegi köögis appi tuli ja sinna pooleks tunniks rääkima jäi. Laps, kes ei suutnud enam kingituste avamist oodata. Vana lugu, mida üks pereliige räägib igal aastal ja mille peale kõik ikkagi naeravad. Hiline kohv pärast õhtusööki. Või see, kui viimased külalised on juba mantlid selga pannud, kuid seisavad veel veerand tundi esikus, sest jutt ei taha lõppeda. Need hetked ei näe tingimata fotodel kõige ilusamad välja. Ometi kipuvad just neist saama mälestused. Ka kodu ise muutub jõulude ajal teistsuguseks. Mitte ainult küünalde, kuuse ja kaunistuste tõttu. Kodu täitub inimestega. Esikusse koguneb tavalisest rohkem jalanõusid, köögitasapinnal pole enam piisavalt ruumi ja söögilaua ümber tuleb võib-olla tuua mõni lisatool. Keegi otsib klaase, keegi teeb kohvi ja keegi avab külmkappi, kuigi ei tea isegi, mida sealt otsib. Mõneks tunniks või päevaks pole kodu enam lihtsalt hästi kujundatud ruum, vaid koht, kus päriselt elatakse.
Mida rohkem aastaid möödub, seda selgemaks saab ka üks lihtne tõde: me ei tea kunagi, mitu korda täpselt sama seltskond veel ühe laua ümber kokku saab. Seda ei pea vaatama kurvalt. Pigem annab see põhjuse märgata praegust hetke. Mitte alles aastaid hiljem fotot vaadates, vaid siis, kui see päriselt toimub. Võib-olla võikski jõulude ajal teha ühe asja vähem ja istuda selle asemel natuke kauem laua taga. Mitte kiirustada nõusid ära viima, mitte kontrollida telefoni ega mõelda juba järgmise päeva plaanidele. Kuulata ära veel üks lugu. Küsida midagi, mida tavaliselt pole aega küsida. Lasta õhtul lihtsalt kesta. Sest jõulud tulevad järgmisel aastal uuesti. Kuuse saab tuua uue, küünlad saab uuesti süüdata ja laua jälle katta. Aga inimesed selle laua ümber ei püsi igavesti täpselt samad. Võib-olla ongi just seepärast kõige väärtuslikum osa jõuludest see, mida ei saa pakkida ega kuuse alla panna: aeg, mil oleme päriselt koos.