Jõulukuuse okste vahelt piiluv väike hiireke, käppade vahel pakk, latern või tilluke kuusepuu. Teine istub aknalaual, kolmas on end sättinud jõululauale küünlajala kõrvale. Mõnel on seljas villane kampsun, mõnel sametkleit ja kõige uhkemal koguni kroon peas. Jõuluhiired on vallutanud jõulukaunistuste maailma ning eriti hästi tunnevad nad end kodudes, kus jõulud ei tähenda sära ja küllust, vaid väikeseid läbimõeldud detaile.
Hiirekesel pole siiski ühte kindlat sünnilugu, mille järgi võiks öelda, et just sel aastal valmistati esimene jõuluhiir. Erinevalt mõnest teisest jõulusümbolist on tema kujunemine olnud pikk ja mitmekihiline. Loomakujud jõudsid jõulukaunistustesse koos figuursete ehete levikuga ning hiirele andsid jõulumaailmas oma koha nii vanad mänguasjad, muinasjutud, illustratsioonid kui ka hilisemad klaasist, puidust ja tekstiilist jõuluehted. Jõuluehete endi ajalugu viib Saksamaale Tüüringi metsadesse. Lauscha klaasimuuseum paigutab klaasist jõuluehete alguse juba 1830. aastatesse. Esmalt valmistati lihtsaid klaaskuule ning peagi ka värvilisest klaasist puuvilju ja pähkleid, mis jäljendasid kuusele varem riputatud söödavaid kaunistusi. 1870. aastateks oli Lauscha ümbruses jõuluehete valmistamisest kujunenud õitsev käsitöö ning sajandivahetuseks oli võimalik saada juba väga erineva kujuga ehteid.
See on oluline ka jõuluhiirte loo mõistmiseks. Kui klaasipuhujad ei pidanud enam piirduma ümmarguse kuuliga, avanes kuusel koht tervele väikesele maailmale. Valmistati linde, käbisid, jõuluvanasid ja kõikvõimalikke figuure. 19. sajandi lõpul levisid Saksamaal valmistatud klaasehted juba kaugele väljapoole kodumaad. Hiir oli üks paljudest loomadest, keda sai muuta väikeseks karakteriks ning jõulupuu oksale riputada. Kuid hiire ja jõulude vahel on veel üks märksa romantilisem seos. 1816. aastal ilmus E. T. A. Hoffmanni „Pähklipureja ja Hiirekuningas”. Jõuluööl aset leidvas loos ärkavad mänguasjad ellu ning pähklipureja vastaseks saab Hiirekuningas. Hiljem jõudis lugu Tšaikovski balleti „Pähklipureja” kaudu lavale ning Hiirekuningast sai koos pähklipurejaga üks äratuntavamaid jõulumuinasjutu tegelasi.
Aja jooksul juhtus aga midagi huvitavat. Muinasjutu hirmutavast hiirest sai jõulukaunistustes hoopis sümpaatne tegelane. Krooniga Hiirekuninga kõrvale ilmusid hiirekuningannad, baleriinid, väikesed talveriietes hiired ja lõpuks terved hiirepered. Tänapäeval pole jõuluhiir enam tingimata seotud „Pähklipurejaga”. Ta elab täiesti oma elu. Selles peitubki suuresti hiirekese võlu. Ta toob jõulukaunistusse väikese loo. Kui jõulukuul on eelkõige ilus objekt, siis hiireke tundub olevat midagi tegemas. Ta ronib mööda kuuseoksa, kannab käppade vahel kingitust, istub tillukesel kelgul või näib olevat hetkeks peatunud enne, kui taas kuhugi kiirustab. Hästi tehtud hiireke ei mõju lihtsalt ehtena, vaid väikese tegelasena suuremas jõululoos. Materjalid muudavad nende iseloomu veelgi. Vanamoeline puidust hiir mõjub hoopis teisiti kui habras klaasist kuuseehe. Villast, vildist või sametist hiirekeses on midagi pehmet ja kodust. Portselanist kuju võib seevastu olla elegantne ja peaaegu skulpturaalne. Kõige ilusamate käsitööna valminud hiirte juures tasub vaadata just pisidetaile: tillukesi nööpe, käsitsi maalitud nägu, villast mantlit, nahast kingakesi või vaevumärgatavat traadist saba.
Ja jah, jõuluhiiri ka kogutakse. See pole pelgalt viimaste aastate sisustustrend. Vanade jõuluehete maailmas hinnatakse käsitsi valmistatud figuurseid ehteid üldisemalt ning huvi pakuvad ka loomakujud. Vana eseme puhul mängivad rolli vanus, päritolu, valmistaja, materjal, seisukord ja haruldus. Klaasehete puhul on eriti oluline, kas säilinud on originaalne värv ja viimistlus. Lauscha käsitsi puhutud jõuluehete traditsioon ise on tänaseks kantud Saksamaa vaimse kultuuripärandi nimistusse. Ka tänapäeval valmistatakse hiiri spetsiaalselt kollektsionääridele. Näiteks Saksa Steiff on loonud jõuluehete sarja, kuhu kuuluvad Hiirekuningas, Hiirekuninganna, Hiirehaldjas ja jõuluhiir. Mõne mudeli tiraaž on väga väike. Hiirekuningannat valmistati 1225 ning üht hilisemat jõuluhiirt 2000 eksemplari. Tootja märgib need otseselt täiskasvanud kollektsionääridele mõeldud esemeteks. See tähendab, et jõuluhiire maailmas võib kõrvuti eksisteerida mõneeurone vildist kuuseehe ja kollektsiooniese, mille hind ulatub sadadesse eurodesse. Kõrge hind ei tule tingimata sellest, et tegemist on hiirega. Väärtuse loob kombinatsioon valmistajast, käsitööst, materjalidest, väikesest tiraažist ja sellest, kui nõutud konkreetne sari kollektsionääride seas on. Näiteks Steiffi praeguse limiteeritud jõuluhiire hind on 129 eurot.
Vana hiirekese puhul tasub aga enne värvipurgi järele haaramist mõelda. Kulunud värv, veidi tuhmunud kangas või ajaga tumenenud puit võib olla just see, mis annab esemele tema iseloomu. Kui tegemist võib olla vana käsitöö- või kollektsiooniesemega, võib liiga põhjalik uuendamine võtta temalt rohkem, kui juurde annab. Tänapäeva kodus on jõuluhiire suurim tugevus tema mõõtkava. Ta ei nõua enda ümber tervet temaatilist jõulumaailma. Üksainus väike hiir võib istuda kuuseoksal ning jääda esialgu peaaegu märkamatuks. Alles lähemalt vaadates avastab külaline, et okste vahel on keegi. Põhjamaise jõulukodu jaoks võikski valida pigem mõned üksikud hästi tehtud hiirekesed kui täita kuusk kümnete ühesuguste figuuridega. Hall vill, naturaalne lina, valge, tuhmunud punane, metsaroheline ja vana kuld sobivad naturaalse kuuse ning valgete küünaldega eriti hästi. Kui hiirekesed on värvilisemad, võib ülejäänud kuuse jätta rahulikumaks. Hiired ei pea sugugi ainult kuusel elama. Väike figuur võib ilmuda jõululauale linase salvrätiku kõrvale, istuda raamatukuhjal, peituda klaaskapi nõude vahele või seista küünlalaterna kõrval. Mitmest vanast hiirest võib aga kujundada omaette väikese kollektsiooni. Kõige õnnestunumad kompositsioonid on need, mis ei näe välja liiga korralikult lavastatud. Üks hiir võib olla teistest veidi eemal, teine pööratud küljele ja kolmas justkui poolel teel kuuse poole.
Võib-olla ongi põhjus, miks hiirekesed jõuludesse nii hästi sobivad, palju lihtsam kui nende ajalugu. Jõulud on täis suuri sümboleid, aga hiir on väike. Ta ei võistle kuuse, küünlavalguse ega piduliku lauaga. Ta tuleb vaikselt nende vahele ja paneb hetkeks lähemalt vaatama. Ning just sellised detailid jäävad sageli kõige paremini meelde. Aastate pärast ei pruugi keegi mäletada, mis värvi jõulukuulid tol aastal moes olid, kuid mäletatakse väikest villase mantliga hiirt, kes igal jõuluõhtul samal kuuseoksal istus. Siis ei ole ta enam lihtsalt jõuluehe. Temast on saanud osa kodu enda jõululoost.