Kust tuli punase värvi seos jõuludega?
Rubriik JÕULUD
Punane on jõulude värv nii enesestmõistetavalt, et selle päritolu peale mõtleme harva. Piisab sügavpunasest sametpaelast kuuseoksal, peotäiest punastest klaaskuulidest või tumepunasest küünlast talvisel laual ning ruumi tekib peaaegu hetkega jõulutunne. Punane töötab jõuludisainis erakordselt hästi: see on soe, pidulik ja intensiivne ning ärkab eriti kaunilt ellu tumerohelise kuuse, naturaalse puidu, küünlavalguse ja talvise valge kõrval. Ometi ei ole punase ja jõulude seos sündinud ühest kindlast traditsioonist ega ühel konkreetsel hetkel. Selle taga on sajandite jooksul üksteise peale ladestunud religioon, talvised taimed, rahvakombed, kunst, mood ja lõpuks ka kaubandus.
Punane oli tähenduslik värv ammu enne seda, kui kujunes välja tänapäevane jõulude visuaalne maailm. Euroopa kultuuris on see olnud korraga elu, vere, armastuse, jõu, ohu ja võimu värv. Punaste pigmentide valmistamine võis olla kallis ja keeruline ning tugevad punased kangad mõjusid seetõttu eriti hinnaliselt. Keskaja ja renessansi kunstis ei kasutatud värve üksnes selle järgi, mis nägi ilus välja. Neil oli sümboolne tähendus ning punane suutis pildil kohe tähelepanu tõmmata.
Kristlikus kunstis sai punasest samuti tugeva sümboolse tähendusega värv. See võis viidata Kristuse verele, ohvrile ja armastusele, kuid samal ajal ka elule ja vaimsele jõule. Jõulud ise tähistavad küll Kristuse sündi, mitte kannatuslugu, kuid kristlikus kunstis ja kiriklikus visuaalkultuuris ei olnud erinevate sündmuste sümbolid üksteisest täielikult eraldatud. Nii kuulus punane juba sajandeid sellesse värvimaailma, millest hilisem Euroopa jõuluesteetika hakkas kujunema.
Väga oluline on ka looduse enda värvipalett. Keset põhjamaist talve, mil suurem osa maastikust muutub pruuniks, halliks ja valgeks, jäävad igihaljad taimed erakordselt silmatorkavaks. Kuusk, mänd, luuderohi ja astelpõõsas säilitavad roheluse ajal, mil muu loodus näib magavat. Eriti mõjuv on tumeroheliste lehtede või okaste kõrval erepunane mari. Just punase ja rohelise kombinatsioonist kujunes aja jooksul üks jõulude kõige äratuntavamaid värvipaare.
Astelpõõsal ehk holly'l on selles loos eriline koht. Selle läikivad tumerohelised lehed ja punased marjad muutsid taime Euroopas populaarseks talviseks kaunistuseks juba ammu enne moodsate jõuluehete sündi. Kristlikus sümboolikas hakati selle teravaid lehti seostama Kristuse okaskrooniga ja punaseid marju verega. Kuid isegi ilma religioosse tähenduseta on lihtne mõista, miks selline taim talvisesse pidukultuuri sobitus. Kui õues valitses värvivaene talv, tõi roheline koos punasega tuppa elu. Sama oluline oli tuli. Enne elektrivalgust tähendas talvine pidu küünlaid, kaminat ja hõõguvaid süsi. Jõulude ajal, aasta kõige pimedamal perioodil, oli valgusel väga praktilise tähenduse kõrval ka emotsionaalne jõud. Tule oranžikaspunased toonid tähendasid soojust, valgust ja kodu. Nii hakkasid jõulude visuaalses maailmas loomulikult kohtuma tumeroheline taimestik, punased detailid ning kuldne tulevalgus – kombinatsioon, mida sisekujunduses kasutatakse edukalt tänaseni. Tänapäevase jõuluesteetika kujunemisel oli tohutu tähtsus 19. sajandil. Just siis muutusid paljud jõulukombed Euroopas järjest sarnasemaks sellele, mida tunneme praegu. Jõulukuusk levis laiemalt kodudesse, populaarseks muutusid jõulukaardid, trükitud pühadeillustratsioonid ja rikkalikumad kodused kaunistused. Tööstuslik tootmine muutis ehted ja värvilised dekoratsioonid kättesaadavamaks ning jõuludest sai üha enam ka visuaalselt kujundatud kodune püha.
Victoria ajastu jõulukujunduses kohtab punast juba sageli. Seda kasutati paeltes, tekstiilides, marjades, lillekompositsioonides, kaartidel ja lauakaunistustes. Punane sobis hästi toonase rikkaliku interjööriga, kus armastati tumedat puitu, mustrilisi kangaid, sametit, messingit ja sügavaid värve. Küünlavalguses muutus tumepunane eriti luksuslikuks. See polnud veel tingimata tänapäevane erk „jõulupunane”, vaid sageli burgundia, karmiinpunase, veinipunase või sügava sametpunase lähedane toon. Oma osa punase kinnistumisel jõuluvärviks mängis ka jõuluvana kujutise areng. Siin kohtuvad pärimus ja hilisem popkultuur. Jõuluvana eelkäijaks peetakse püha Nikolaust, 4. sajandil elanud Myra piiskoppi, kelle ümber kujunes sajandite jooksul terve hulk lugusid ja kingituste tegemise traditsioone. Euroopa eri piirkondades nägi talvine kingitooja aga väga erinev välja ning tema riietus ei olnud sugugi alati punane. 19. sajandil hakkas eriti inglise- ja ameerikakeelses kultuuriruumis kujunema meile tuttavam jõuluvana. Illustratsioonid muutsid ta järk-järgult vanemaks, ümaramaks ja heatahtlikumaks tegelaseks. Teda kujutati eri värvi rõivastes – punases, rohelises, pruunis ja teistes toonides. Seega ei vasta päriselt levinud väide, nagu oleks punases kuues jõuluvana lihtsalt ühe 20. sajandi reklaamikampaania leiutis.
19. aastatel aitasid Coca-Cola jõulureklaamid punase kuuega jõuluvana kuvandit aga tohutult populariseerida. Kunstnik Haddon Sundblomi loodud jõuluvana oli suur, soe, rõõmsameelne ja inimlik tegelane, kelle punane kuub sobitus loomulikult ettevõtte visuaalse identiteediga. Need reklaamid levisid aastakümnete jooksul väga laialt ning nende mõju jõuluvana tänapäevasele väljanägemisele on raske üle hinnata. Coca-Cola ei leiutanud punases kuues jõuluvana, kuid aitas muuta ühe juba olemas olnud kujutamisviisi rahvusvaheliselt domineerivaks. 19. sajandil tegid ülejäänu ära massimeedia, kaubamajad, jõulukaardid, pakendid, filmid ja reklaam. Punane oli trükis hästi märgatav, mõjus rõõmsalt ning eristus tumerohelisest suurepäraselt. Jõulukaubanduses kujunes sellest ideaalne värv: juba üksainus punane detail võis muuta tavapärase pakendi või väljapaneku hetkega jõululikuks. Mida rohkem seda kasutati, seda tugevamaks muutus inimeste seos punase ja jõulude vahel. Lõpuks hakkas värv ise püha tähistama.
Disaini seisukohalt on punase püsimine jõuluvärvina väga loogiline. Punane ja roheline asuvad värviringis teineteisele vastanduvate toonide lähedal ning loovad tugeva kontrasti. Tumeroheline rahustab, punane tõmbab pilku. Valge lisab neile talvist kargust, kuld aga soojust ja pidulikkust. Sellest sünnib värvipalett, mida aju tunneb pärast põlvkondadepikkust kordumist ära peaaegu silmapilkselt. Samas on huvitav, kuidas punase kasutamine jõulukujunduses ajas muutub. Mõnel kümnendil domineerib särav ja peaaegu kommilik jõulupunane, teisel ajal eelistatakse sügavamat burgundiat, veinipunast või pruunika alatooniga härjaverepunast. Minimalistlikus põhjamaade interjööris võib kogu jõulutunde luua üks tumepunane küünal, sametpael või klaasehe. Punane ei pea enam täitma tervet ruumi, sest selle kultuuriline tähendus on sedavõrd tugev, et piisab väikesest vihjest. Eriti kaunis on punane just looduslike materjalide kõrval. Linane laudlina, töötlemata puit, kuuseoksad, õled, paber, keraamika ja mõned sügavpunased detailid mõjuvad hoopis teistmoodi kui rohke plastdekoor. Sellises koosluses tuleb esile midagi jõulude vanemast kihistusest – aeg, mil kaunistamiseks kasutati seda, mida kodus või looduses leidus. Punased õunad, marjad, paelad ja küünlad olid ühtaegu dekoratsioonid ja osa kodusest elust.
Võib-olla peitubki punase jõuluvärvi erakordne vastupidavus selles, et see ühendab väga erinevaid tähendusi. Selles on kristlikku sümboolikat ja vanu talviseid kombeid, jõuluvana kuube ja lapsepõlve jõulukaarte, punaseid klaaskuule ja sametpaelu, hõõguvat kaminat ning marju igihaljal oksal. Punane on korraga pidulik ja kodune, luksuslik ja nostalgiline. Seetõttu pole jõulupunane tegelikult kunagi olnud ainult üks konkreetne värvitoon. See on kultuuriline mälupilt, mis on kujunenud sajandite jooksul. Tänapäeva disainer võib klassikalise erkpunase sootuks kõrvale jätta ning valida tumeda veini-, kirsi- või burgundiapunase, kuid viide jõuludele jääb alles. Mõnikord piisab valges ruumis ühest punasest paelast kuuseoksal, et kogu interjööri meeleolu muutuks. Ja võib-olla just selles peitub punase suurim võlu jõulude ajal. Ajal, mil põhjamaine maailm muutub pimedaks ja värvid taanduvad, toob punane tuppa midagi, mida talvel kõige rohkem igatseme – soojust, elu ja valgust. Sajandid on muutnud kombeid, kodusid ja jõulukaunistusi, kuid see väike värvilaik keset tumerohelist kuuske mõjub endiselt sama jõuliselt. Punane ei saanud jõulude värviks ühe reklaami, ühe kuninga ega ühe traditsiooni tõttu. Ta jõudis sinna aeglaselt, kiht kihi haaval, kuni muutus jõuludest peaaegu lahutamatuks.