Siis helises uksekell. Ema vaatas korraks Markuse poole, pani köögirätiku käest ja läks esikusse. Markus jäi elutoa uksele seisma. Kui välisuks avanes, seisis seal isa. Mantli õlgadele ja juustesse oli jäänud sulavat lund, kaela ümber oli keeratud villane sall ning ühes käes hoidis ta lihtsasse pruuni paberisse pakitud kingitust. Ta ütles vaikselt tere ja vaatas korraks ema poole. „Mõtlesin, et ehk võiksime täna kõik koos olla. Kas või täna.“ Ema ei vastanud kohe ning Markuse jaoks tundus see hetk palju pikem, kui see tegelikult oli. Siis astus ema ukse eest kõrvale ja ütles lihtsalt: „Tule sisse.“ Midagi suurejoonelist ei juhtunud. Isa võttis esikus mantli seljast, pühkis kingadelt lume, pani kingituse teiste pakkide juurde ja istus elutoas diivanile. Markus istus tema kõrvale ning alles siis tuli talle meelde taskusse ununenud piparkook. Ta tõmbas selle ettevaatlikult välja. Üks nurk oli vahepeal murdunud ja tasku põhjas oli ilmselt rohkem puru kui piparkooki ennast. „See oli tegelikult sulle,“ ütles Markus. Isa vaatas piparkooki ja hakkas naerma. „Kas sa oled seda terve päeva taskus hoidnud?“ Markus kehitas õlgu. „Võib-olla.“ Isa murdis piparkoogi pooleks ja ulatas ühe tüki talle tagasi.

Mõne aja pärast ilmus söögilauale veel üks taldrik. Ema tõi kapist klaasi ja nihutas küünlajalga natuke kõrvale, et kõigile ruumi teha. See oli nii väike liigutus, et keegi teine poleks ehk seda tähele pannud, kuid Markus märkas. Õhtu jooksul ei rääkinud keegi sellest, kuidas asjad peaksid edasi minema. Ei tehtud suuri lubadusi ega püütud ühe jõuluõhtuga lahendada kõike seda, mis oli vahepeal juhtunud. Söödi, räägiti täiesti tavalistest asjadest ja meenutati varasemaid jõule. Isa rääkis jälle loo kuusest, mis oli kunagi keset ööd ümber kukkunud, kuigi Markus oli seda vähemalt kümme korda kuulnud. Ema parandas teda poole loo pealt, sest isa mäletas tema arvates kõike valesti, ning korraks oli tunne peaaegu samasugune nagu kunagi varem. Hiljem jäi söögilaud mõneks ajaks koristamata. Klaaside põhjas oli veel veidi jooki, taldrikule oli jäänud poolik piparkook ja üks salvrätik oli põrandale kukkunud. Kuuse all ei seisnud kingipakid enam korralikus reas ning isa sall oli jäänud hooletult diivani käetoele. Padjad, mida ema oli enne külaliste tulekut sättinud, olid paigast nihkunud ja söögilaua ümber seisid toolid veidi viltu. Kummalisel kombel tundus kodu just nüüd kõige rohkem jõulude moodi. Mitte mõni tund varem, kui kõik oli valmis seatud, laud puutumata ja iga asi oma kohal, vaid nüüd, kui ruumis oli näha, et siin olid inimesed päriselt olnud.

Markus jäi enne magamaminekut veel korraks elutoa uksele seisma. Isa ja ema rääkisid vaikselt söögilaua ääres ning ta ei kuulnud, millest. Kuuse tuled põlesid, küünlad olid peaaegu lõpuni põlenud ja akna taga sadas endiselt lund. Ta ei teadnud, mida järgmine päev kaasa toob, ning sel õhtul polnudki seda vaja teada. Talle piisas teadmisest, et isa mantel rippus jälle esikus ja tema kingad seisid ukse kõrval. Lapse jaoks võis selles õhtus olla jõuluime. Täiskasvanuna oskame samas olukorras ehk märgata hoopis midagi muud: üht avatud ust, juurde toodud taldrikut ja võimalust olla mõneks tunniks jälle samas ruumis. Just jõulude ajal tuleb eriti selgelt välja ka see, mida kodu meie jaoks tegelikult tähendab. Me valime mööblit, valgusteid ja tekstiile, mõtleme värvidele, materjalidele ja sellele, kuidas ruumid omavahel kokku sobivad. Detsembris lisame kuuse, küünlad ja mõned tuttavad kaunistused ning püüame luua tunnet, mida nimetame jõulumeeleoluks. Ometi ei sünni kodutunne ainult sellest, mida me ruumi paneme. Sageli tekib see hoopis siis, kui hoolikalt seatud ruum natuke sassi läheb.

Aastate pärast ei pruugi Markus mäletada, milline laud sel õhtul kaetud oli, millised ehted kuusel rippusid või mis värvi olid elutoa padjad. Tõenäoliselt ei mäleta ta sedagi, milline kingitus oli isa toodud pakis. Küll aga võib talle meelde jääda märg mantel esikus, isa sall diivanil, pooleks murtud piparkook ja see hetk, kui ema tõi kapist veel ühe taldriku. Need on väikesed detailid, mida ei saa sisekujunduses ette planeerida, kuid just neist kujuneb lõpuks ühe kodu lugu. Võib-olla ongi hästi kujundatud kodu kõige olulisem omadus see, et seal on hea elada ka siis, kui kõik ei püsi täpselt omal kohal. Kaunis interjöör loob raami, kuid inimesed annavad sellele sisu. Jõuluõhtul ei pea kodu olema täiuslik ega laud viimse detailini sätitud. Mõnikord piisab sellest, et tuli põleb, uks avaneb ja kellegi jaoks tõmmatakse laua äärde veel üks tool.