Selline laud ei pea olema ka ainult söögilaud. Tänapäeva kodus võib see hommikul olla koht kohvitassi ja ajalehe jaoks, päeval töötamiseks ning õhtul koguneb selle ümber pere. Kui mööbel suudab täita rohkem kui ühte ülesannet, on palju väiksem tõenäosus, et muutuv elu sunnib kogu ruumi ümber kujundama. Pikaealise interjööri puhul mängivad väga suurt rolli materjalid. Naturaalne puit on üks lihtsamaid näiteid. Täispuidust tammest, saarest, männist või pähklist mööbel ei pea aastate pärast välja nägema samasugune nagu ostupäeval. Puit võib tumeneda, sellele võivad tekkida väikesed jäljed ning pind võib muutuda. See ei vähenda tingimata eseme väärtust. Sama põhimõte töötab looduskivi puhul. Travertiinist abilaud, marmorist lauaplaat või paekivist pind võib saada aja jooksul väikeseid kasutusjälgi, kuid materjal ise ei kaota seetõttu oma olemust. Kui kivi kasutatakse väiksemas mahus, näiteks diivanilaual, abilaual, köögitasapinnal või vannitoa valamutasapinnal, võib sellest saada üks neid elemente, mille ümber ülejäänud interjöör aastate jooksul muutub.

Metallidest toimivad hästi messing, pronks ja roostevaba teras. Ka siin ei pea eesmärk olema pinna hoidmine täiesti muutumatuna. Messingist ukselingid, kapinupud või valgustid võivad aja jooksul omandada tumedama tooni ja paatina. See võib muuta eseme isegi huvitavamaks. Väikesed detailid ongi üks lihtsamaid viise, kuidas anda kodule pikaajaline identiteet. Kvaliteetsed ukselingid, lülitid, pistikupesad, segistid ja furnituur jäävad sageli alles palju kauemaks kui diivan või seinavärv. Seetõttu tasub neid käsitleda sisearhitektuuri osana, mitte viimase hetke tehnilise valikuna. Ka panipaiku tasub vaadata pikema perspektiiviga. Seina sisse ehitatud kapp, mis on kavandatud ainult ühe väga konkreetse funktsiooni jaoks, võib elu muutudes kiiresti ebapraktiliseks osutuda. Lihtsate riiulite ja muudetava sisuga kapisüsteemi saab kasutada praegu raamatute ja nõude, mõne aasta pärast laste asjade ning hiljem hoopis kodukontori jaoks. Üks väga hästi toimiv lahendus on terve seina pikkune madal kapp. See võib olla elutoas korraga teleri alus, raamatukapp, panipaik ja koht kunsti eksponeerimiseks. Kui televiisor kunagi sealt kaob, ei kaota mööbel oma mõtet. Selle kohale saab riputada suure maali või asetada kapi peale skulptuure, raamatuid ja valgusteid.

Ka raamaturiiul on üks neid elemente, mis võib koos koduga vananeda. Täiuslikult dekoreeritud riiuli asemel võiks sellele lubada päriselt elu koguneda. Raamatud, keraamika, väike kunstiteos, vana foto, reisilt toodud ese või mõni lapse tehtud objekt annavad ruumile rohkem iseloomu kui kümme korraga ostetud dekoratsiooni. Kunst ongi üks olulisemaid vahendeid, millega ajatu interjöör isiklikuks muuta. Kunsti ei pea valima selle järgi, kas selle värvid sobivad diivanipadja või vaibaga. Kui teos ostetakse sellepärast, et see inimesele päriselt meeldib, võib see liikuda aastate jooksul ühest ruumist teise ning sobida väga erinevatesse interjööridesse. Sama võiks öelda keraamika ja klaasi kohta. Ühe suurema käsitsi valmistatud vaasi, klaasobjekti või skulpturaalse kausi mõju võib olla palju tugevam kui kümnetel väikestel dekoratiivesemetel. Ese ei pea olema kallis ega kuulsa disaineri looming. Olulisem on, et sellel oleks oma vorm, materjal ja kohalolu. Tekstiilid võimaldavad aga kodul kõige lihtsamalt muutuda. Kui põhimööbel ja arhitektuur on rahulikud, saab ruumi iseloomu muuta vaiba, kardinate, patjade ja pleedidega. Suur villane vaip võib jääda elutuppa aastateks, samal ajal kui väiksemaid tekstiile saab vastavalt tujule ja aastaajale vahetada.

Vaiba puhul tasub pigem valida piisavalt suur mõõt. Väike vaip, mis jääb üksikuna diivanilaua alla, võib muuta ruumi killustatuks. Suurem vaip, millele ulatuvad vähemalt diivani ja tugitoolide esijalad, seob mööbli üheks tervikuks. Naturaalne vill, džuut või mõni kvaliteetne madala karvaga vaip talub ka visuaalselt aega paremini kui väga tugevalt ühe hooaja trendiga seotud muster. Kardinatega on sarnane lugu. Lihtne maast laeni ulatuv linane või villasegune kardin ei vaja enda ümber palju muud. Kui kardinasiin peita lakke või paigutada võimalikult kõrgele, muutub ruum visuaalselt kõrgemaks ja rahulikumaks. Hiljem võib vahetada kangast, kuid arhitektuurne lahendus jääb alles. Valgustuse juures võiks loobuda mõttest, et ruum vajab lihtsalt ühte piisavalt tugevat lampi. Hästi vananevas kodus on valgus kihiline. Laevalgusti annab üldvalguse, põrandalamp loob õhtul pehmema tsooni, laualamp valgustab lugemisnurka ning väike suunatav valgusti võib tuua esile maali või riiulil oleva objekti. Just teisaldatavad valgustid on pika elueaga kodus väärtuslikud. Hea laualamp võib täna olla elutoas, mõne aasta pärast magamistoas ja hiljem töölaual. Sama kehtib põrandavalgusti kohta. Selle asemel et ehitada kogu valguslahendus väga jäigalt ruumi sisse, tasub jätta osa valgustusest mööbliga koos liikuvaks.

Ka kööki saab kavandada nii, et selle eluiga ei sõltuks ühest trendist. Kapikorpused võivad olla väga lihtsad ning ruumi iseloom tulla käepidemetest, tööpinnast, valgustitest ja lahtistest esemetest. Kui kümne aasta pärast soovitakse muutust, võib piisata furnituuri, valgustite või seinavärvi vahetamisest. Köögis tasub eriti hoolikalt mõelda tööpinnale ja söögilauale, sest need on pinnad, mida puudutatakse iga päev. Materjal, mis näeb hea välja ainult täiesti uuena, võib hakata kasutajat kiiresti häirima. Materjal, mille puhul väike kulumine on loomulik, lubab kodus päriselt elada. Magamistoas võib pikaealisuse põhimõte tähendada hoopis väga lihtsat voodit ja häid materjale selle ümber. Puidust või tekstiiliga kaetud voodipeats, kaks kvaliteetset lugemisvalgustit, villane vaip ning naturaalne voodipesu võivad töötada väga erinevate seinavärvide ja kunstiga. Kui soovitakse muutust, ei ole vaja välja vahetada kogu magamistoamööblit. Oluline on ka see, et igal seinal ei pea midagi olema. Iga tühi nurk ei vaja tugitooli, taime või abilauakest. Ruumi jätmine annab interjöörile võimaluse muutuda. Võib-olla leitakse mõne aasta pärast reisilt ese, mille jaoks ei olnud varem kohta. Võib-olla pärandatakse vana kapp või maal. Kui kodu on esimesest päevast viimase sentimeetrini täidetud, ei ole uutel asjadel kuhugi tulla.

Siin peitubki üks suuremaid erinevusi trendi järgi sisustatud ja aja jooksul kujunenud kodu vahel. Esimene võib olla valmis kohe, teine ei pruugi kunagi päriselt valmis saada. Vintage-mööbli kasutamine on selle mõtteviisi loomulik osa. Üks vana kapp kaasaegses köögis, 1970. aastate tugitool minimalistliku diivani kõrval või aastakümneid vana söögilaud uute toolidega annab ruumile ajalise kihi. Sellised esemed vähendavad ka tunnet, et kogu interjöör pärineb ühest kataloogist. Disainiklassikaga tasub samuti olla mõõdukas. Kodu ei pea muutuma kuulsate disainiesemete väljapanekuks. Sageli piisab ühest heast toolist, valgustist või lauast. Tugeva vormiga ese vajab enda ümber ruumi ja just siis hakkab selle disain mõjule pääsema. Kõige pikaealisemad kodud sünnivad sageli kontrastidest. Kare kivi sileda puidu kõrval. Vana laud uue valgusti all. Väga lihtne diivan skulpturaalse tugitooli kõrval. Roostevaba teras sooja tamme kõrval. Käsitsi valmistatud keraamika täpselt projekteeritud riiulil. Kui kõik on liiga täiuslikult omavahel sobitatud, võib interjöör kiiresti muutuda oma aja illustratsiooniks. Kui ruumis on erinevaid kihte, on seda palju raskem ühe konkreetse aastaga siduda. See ei tähenda, et trende peaks vältima. Trend võib olla suurepärane võimalus kodu värskendada. Küsimus on pigem selles, kuhu trend paigutada. Uue hooaja värv võib tulla padjale, väikesele abilauale, vaasile või seinale, mida on lihtne uuesti värvida. Kallis sisseehitatud mööbel, põrand, uksed ja teised pika elueaga elemendid võiksid lähtuda sellest, mida inimene päriselt armastab ja millega ta suudab koos elada ka siis, kui Instagramis on juba järgmine trend.

Kõige huvitavam kodu ei pruugi seetõttu olla see, kus kõik on uus. Sageli on palju põnevam ruum, kus uue diivani kõrval seisab vana tool, kus kaasaegse köögi kohal ripub aastakümneid vana valgusti ja kus riiulil on kõrvuti disainikeraamika ning ese, mille väärtus on ainult selle omaniku jaoks. Selline kodu ei vaja iga paari aasta järel täielikku ümberkujundamist. Mõnikord piisab mööbli ümbertõstmisest, uuest kangast, teisest seinatoonist või ühest uuest esemest, mis muudab ka kõik vanad asjad korraga teistsuguseks. Võib-olla ongi pikaealise interjööri kõige olulisem põhimõte see, et kodu ei kujundata foto jaoks, vaid elamiseks. Puit võib saada kriimu, nahk muutuda pehmemaks, messing tumeneda ja söögilauale tekkida jälg õhtust, mida keegi enam täpselt ei mäleta. Need ei ole tingimata vead, mida peaks peitma. Need näitavad, et ruumi on kasutatud. Kodu, mis vananeb hästi, ei pea kümne või kahekümne aasta pärast välja nägema samasugune nagu päeval, mil sisekujundaja viimast korda uksest välja astus. Pigem vastupidi. Selleks ajaks võiks selles olla rohkem kihte, rohkem isiklikke esemeid ja rohkem lugusid.