Kui sügisene saak on suur, pole tegelikult vaja kõiki tomateid korraga punaseks saada. Osa võib jätta veidi jahedamasse ruumi, kus nende küpsemine toimub aeglasemalt. Nii saab viimast saaki kasutada pikema aja jooksul. Külmkapp ei ole aga roheliste tomatite järelvalmimiseks parim koht. Liiga madal temperatuur võib mõjutada nii tomati tekstuuri kui ka maitset. Samuti tuleb arvestada, et toas järelvalminud tomat ei pruugi olla päris sama magus ja aromaatne kui augustipäikese käes taimel küpsenud vili. Kastmetes, suppides, hautistes ja ahjuroogades pole sellel aga sageli kuigi suurt tähtsust. Kõik rohelised tomatid ei pea üldse punaseks saama. Roheline tomat on paljudes köökides täiesti omaette tooraine. Selle maitse erineb küpsest tomatist märgatavalt: see on hapukam ja vähem magus ning viljaliha on tugevam. Just sellepärast kannatab roheline tomat hästi kuumutamist, marineerimist ja pikemat küpsetamist. Üks klassikalisemaid võimalusi on valmistada rohelistest tomatitest tšatnit. Tomatid keedetakse aeglaselt koos sibula, suhkru, äädika ja vürtsidega paksuks magushapuks lisandiks. Sinna sobivad hästi näiteks ingver, sinepiseemned, tšilli, kaneel ja nelk. Valmis tšatnit võib pakkuda juustude, röstitud liha, võileibade ja külma laua kõrvale.

Rohelised tomatid sobivad väga hästi ka marineerimiseks. Väiksemad viljad võib panna purki tervelt, suuremad lõigata sektoriteks või viiludeks. Küüslauk, till, sinepiseemned ja pipar sobivad nende juurde hästi ning veidi teravama maitse austaja võib lisada tšillit. Kuna roheline tomat on küpsest tugevam, säilitab see marineerimisel mõnusa tekstuuri ega muutu nii kergesti pehmeks. Veel üks võimalus on teha praetud rohelisi tomateid. See Ameerika lõunaosariikide köögist tuntud roog näitab hästi, et roheline tomat ei ole sugugi ainult hädapärane viis sügisest ülejääki kasutada. Tomatid lõigatakse paksemateks viiludeks, paneeritakse ja praetakse krõbedaks. Hapukas tomat ja krõbe paneering sobivad üllatavalt hästi kokku. Rohelistest tomatitest saab valmistada isegi moosi. Esmapilgul võib tomat magusa hoidise jaoks kummalise valikuna tunduda, kuid roheline tomat on piisavalt hapukas ja maitselt neutraalne, et võtta hästi vastu sidrunit, vanilli, ingverit või kaneeli. Sellist hoidist võib pakkuda saia kõrvale, kuid eriti hästi sobib see erinevate juustudega. Ka ahjus saab rohelisi tomateid edukalt kasutada. Tomativiiludele võib lisada oliiviõli, küüslauku ja ürte ning küpsetada neid koos sibula, paprika või teiste sügiseste köögiviljadega. Rohelise tomati hapukus tasakaalustab hästi ahjus magusamaks muutunud köögivilju.

Päris tooreid rohelisi tomateid ei tasu siiski süüa suurtes kogustes. Valmimata tomatites leidub rohkem looduslikke glükoalkaloide, sealhulgas tomatiini, mille sisaldus vilja küpsedes väheneb. Eriti tasub vältida väga väikeste, kõvade ja tugevalt mõrkja maitsega viljade suuremas koguses söömist. Samal ajal tuleb meeles pidada, et roheline värvus ei tähenda alati toorest tomatit. Olemas on ka sorte, mille viljad jäävadki täisküpsena roheliseks või kollakasroheliseks. Nende puhul näitavad küpsust vilja pehmenemine, lõhn ja sordile iseloomulik värvimuutus. Kõige lihtsam on sügisene tomatisaak pärast korjamist ära sorteerida. Suured, terved ja juba veidi heledamaks muutunud viljad võib panna tuppa järelvalmima. Osa võib koos õuna või banaaniga kiiremini küpsema panna, osa jahedamas kohas hilisemaks jätta ning ülejäänud kasutada hoidistes ja toitudes. Nii võib kasvuhoone viimane saak jätkuda köögis veel nädalaid pärast seda, kui tomatitaimed ise on juba välja viidud. Rohelisi tomateid vaadates ei tasu seega mõelda, et suvi lõppes enne, kui saak valmis sai. Mõni neist vajab lihtsalt veel veidi aega, mõni sobib purki ja mõni on kõige parem just rohelisena pannile või potti pannes. Sügisese saagi viimased viljad võivad köögis osutuda hoopis palju põnevamaks kui järjekordne kausitäis punaseid tomateid.