Hubasus ei sõltu tingimata ka sellest, kui palju meil kodus asju on. Mõnele inimesele meeldivad avarad ja vähese mööbliga ruumid, teine tunneb end hästi raamatute, piltide, taimede ja mitmesuguste mälestusesemete keskel. Kumbki lähenemine pole õigem. Oluline on, et kodu vastaks inimese enda olemusele, mitte ettekujutusele sellest, milline üks ilus kodu peaks välja nägema. Samas on esemetel meie ümber sageli suurem tähendus, kui arvame. Vana söögilaud, mille taga on aastaid koos istutud, võib olla palju armsam kui uus ja kallis mööbliese. Sama kehtib reisilt kaasa toodud väikese kausi, lapse joonistuse või vanematelt päritud kummuti kohta. Need esemed ei pruugi sobida ühegi sisustustrendi juurde, kuid annavad kodule midagi, mida poest osta ei saa. Need muudavad ruumi isiklikuks. Viimastel aastatel on sisekujunduses palju räägitud looduslikest materjalidest. Puit, lina, vill, puuvill ja keraamika mõjuvad kodus sageli meeldivalt, sest nende pinnad ja tekstuurid on erinevad. Kui ruumis on ainult siledad ja kõvad pinnad, võib see tunduda jahedam ning kõlavam. Pehme vaip, kardinad, mõnus diivanikate või paar patja võivad juba üsna palju muuta. See ei tähenda, et hubase kodu jaoks tuleks osta uusi esemeid. Mõnikord piisab olemasolevate asjade ümbertõstmisest või sellest, et kapis seisnud villane pleed leiab sügisel koha elutoas.

Ka värvid mõjutavad seda, kuidas me ruumi tajume, kuigi sageli arvatakse ekslikult, et hubane kodu peab tingimata olema beež või pruun. Tegelikult võib väga mõnus olla ka valges, hallis, rohelises või sinises toas. Mõju sõltub sellest, kui palju on ruumis päevavalgust, millised on mööbli toonid ja kuidas erinevad pinnad omavahel sobivad. Näiteks võib valge tuba tunduda külm, kui seal on ainult kõvad pinnad ja ere valgus. Sama ruum võib aga puidust mööbli, pehme vaiba ja sooja valgustusega mõjuda hoopis teisiti. Üllatavalt oluline on mööbli paigutus. Oleme harjunud asetama diivani vastu seina ja televiisori selle vastas asuvale kapile, kuid alati ei pruugi see olla kõige mõnusam lahendus. Kui ruum võimaldab, võiks proovida paigutada istumiskohad nii, et inimestel oleks omavahel lihtne rääkida. Mõnikord piisab ühe tugitooli pööramisest või väikese laua nihutamisest, et kogu elutuba tunduks sõbralikum. Kodus, kus inimesed saavad mugavalt koos istuda, tekivad ka ühised hetked palju loomulikumalt. Hubasust mõjutavad isegi sellised asjad, millele sisustamisel sageli ei mõelda. Näiteks ruumi temperatuur, õhu värskus ja helid. Liiga palav või jahe tuba ei ole kuigi meeldiv, ükskõik kui ilus sealne mööbel ka poleks. Sama kehtib ruumide kohta, kus iga samm kajab või tänavalt kostev müra pidevalt segab. Tekstiilid, vaibad ja kardinad võivad aidata heli pehmendada ning muuta ruumi vaiksemaks. Värske õhk ja sobiv temperatuur on aga hea enesetunde jaoks sama tähtsad kui meeldiv sisustus.

Omaette küsimus on korrasolek. Ühe inimese jaoks tähendab hubane kodu seda, et kõik asjad on oma kohal ja pinnad võimalikult tühjad. Teisele meeldib, kui laual on pooleliolev raamat, diivanil pleed ja köögis näha, et seal on just süüa tehtud. Liigne segadus võib küll väsitada, kuid ka pidev püüd täiusliku korra poole ei pruugi kodus olemist meeldivamaks muuta. Kodu ei pea välja nägema nii, nagu seal keegi ei elaks. Tihti jäävad kõige rohkem meelde hoopis väikesed ja lihtsad asjad. Hommikupäike köögilaual, puhas voodipesu, värskelt keedetud kohvi lõhn või õhtul põlema pandud väike lamp. Need ei ole kallid sisustuslahendused, kuid võivad anda kodule selle erilise tunde, mida sageli taga otsime. Mõnes peres on selleks suur söögilaud, mille ümber kõik kogunevad. Teises kodus hoopis aknaäärne tugitool, kus saab rahulikult omaette olla. Sügisel märkame kodu puudusi ja häid külgi eriti hästi. Kui suvel oleme rohkem õues, siis külmade ja pimedate õhtute saabudes veedame taas suurema osa ajast toas. Nüüd võib selguda, et lemmiktugitooli juures pole lugemiseks piisavalt valgust, diivanile oleks vaja pehmemat katet või magamistuba tundub õhtuti liiga jahe. Sellised tähelepanekud annavad sageli paremaid ideid kui uute sisustustrendide jälgimine.

Tasub ka meeles pidada, et kodu ei pea kunagi lõplikult valmis saama. Inimeste vajadused ja harjumused muutuvad ning koos nendega võib muutuda ka sisustus. Kui lapsed kasvavad suuremaks, leiab mõni tuba uue otstarbe. Kui varem oli tähtis suur söögilaud, võib ühel hetkel saada kodu lemmikpaigaks hoopis mugav lugemisnurk. Ka väikeses korteris on võimalik luua endale meeldiv keskkond, ilma et selleks peaks tegema kulukat remonti. Sageli kipume võrdlema oma kodu teiste omadega, eriti nüüd, mil internetis näeme iga päev kauneid interjöörifotosid. Seal on kõik hoolikalt paigutatud, valgus langeb õigesse kohta ja ükski üleliigne ese ei sega üldmuljet. Päriselu on aga teistsugune. Köögis tehakse süüa, esikus on jalanõud, diivanile jääb mõnikord pleed ja lauale pooleliolev ajaleht. Need ei ole tingimata puudused, mida peaks iga hinna eest varjama, vaid osa tavalisest elust. Võib-olla tasukski järgmise sisustusostu eel endalt küsida, kas uus ese muudab kodu päriselt mugavamaks või meeldib see meile lihtsalt ilusal fotol. Mõnikord on uus diivan tõepoolest vajalik, teinekord piisab olemasoleva mööbli teistsugusest paigutusest. Sama kehtib seinavärvide, valgustite ja dekoratiivesemete kohta. Kõige paremad lahendused ei ole alati kõige kallimad ega kõige moodsamad, vaid need, millest igapäevaelus rõõmu tunneme. Lõppude lõpuks ei otsi me ju kodust üksnes ilusat vaadet. Tahame kohta, kus saaksime pärast pikka päeva puhata, lähedastega aega veeta või lihtsalt vaikuses olla. Mõne inimese jaoks tähendab see avarat maja suure aiaga, teise jaoks väikest korterit, kus kõik vajalik on olemas. Ruutmeetrite arv ega mööbli hind ei määra, kui hea meil seal olla on. Ja võib-olla ongi see kõige lihtsam viis oma kodu hinnata: mitte mõelda sellele, mida külalised sisse astudes arvavad, vaid sellele, kas me ise tahame päeva lõpus sinna tagasi jõuda.