Kunagised kodused koosviibimised olid sageli märksa lihtsamad. Lauale pandi seda, mida kodus leidus, ning keegi ei pidanud vajalikuks valmistada mitmekäigulist õhtusööki. Mõnikord tõid külalised ise midagi kaasa. Köögis räägiti juttu, samal ajal kui pererahvas viimaseid toimetusi lõpetas. Lapsed mängisid omaette ning õhtu kulges ilma täpse ajakava või suuremate ootusteta. Tänapäeval on aga ka sõpradega kohtumine sageli pikalt ette planeeritud. Kalendritest otsitakse sobivat kuupäeva, lepitakse kokku kellaaeg ja mõnikord kulub ühise õhtu korraldamiseks mitu nädalat. Kiire elutempo ei jäta alati võimalust spontaanseteks kohtumisteks. Samas on muutunud ka suhtlemisharjumused. Telefonikõned, sõnumid ja videovestlused võimaldavad hoida ühendust inimestega, keda me igapäevaselt ei näe. Võime sõprade tegemistega kursis olla isegi siis, kui pole nendega mitu kuud ühe laua taga istunud. Küsimus on aga selles, kas selline suhtlus suudab asendada päriselt koos veedetud aega. Sõnumitega saab jagada uudiseid ja fotosid, kuid need ei anna edasi kõiki väikeseid hetki, millest koosolemine koosneb. Ühist naeru, ootamatult tekkinud vestlusi või seda erilist tunnet, kui õhtu on juba ammu hiliseks veninud, aga kellelgi pole kiiret lahkuda.

Oma osa mängib kindlasti ka see, et kodu tähendus on muutunud. Paljude jaoks on see üha enam isiklik pelgupaik, kuhu välismaailma sagina eest taanduda. Kodus töötamine on toonud tööelu elutuppa ja kööki ning mõnikord soovitakse pärast arvuti sulgemist lihtsalt vaikust. See ei tähenda tingimata, et inimesed oleksid muutunud vähem seltskondlikuks. Pigem võidakse oma vaba aega ja isiklikku ruumi senisest teadlikumalt hoida. Samal ajal on restoranides ja kohvikutes kohtumisel omad eelised. Keegi ei pea koristama, süüa valmistama ega pärast külaliste lahkumist nõusid pesema. Kõik saavad saabuda ja lahkuda endale sobival ajal ning võõrustamise kohustus ei jää ühe inimese õlgadele. Eriti väiksemates kodudes võib väljaspool kohtumine olla mugavam. Kui elutoas pole piisavalt istekohti või söögilaua taha mahub vaid neli inimest, pole suurema seltskonna võõrustamine sugugi lihtne. Ometi on kodusel külaskäimisel midagi, mida avalik koht pakkuda ei saa. Teise inimese koju sisenedes näeme väikest osa tema isiklikust maailmast. Raamatud riiulil, köögis kasutatavad nõud, vanad perefotod või aknal kasvavad taimed räägivad sageli rohkem kui pikk vestlus kohvikulaua taga. Kodu ei pea olema suur ega eriliselt kujundatud, et seal oleks hea olla. Mõnikord jäävad kõige soojemalt meelde just need õhtud, mis möödusid väikeses köögis, kus kõik istusid tihedalt üksteise kõrval.

Külaliste võõrustamise juures on alati olnud ka usalduse mõõde. Oma koju kutsume enamasti inimesi, kellega tunneme end piisavalt lähedasena, et jagada nendega isiklikku ruumi. Koduuksest sisse astumine tähendab justkui väikest sammu tavapärasest suhtlusest lähemale. Seal ei pea tingimata rääkima ainult meeldivatest asjadest. Koduses õhkkonnas võivad tekkida ka sügavamad vestlused, mille jaoks avalikus kohas ei pruugi olla õiget hetke. Muidugi pole põhjust arvata, et kõik varasemad külaskäimised olid alati muretud ja meeldivad. Ka siis kaasnesid võõrustamisega kohustused ning sageli langes suurem osa ettevalmistustest ühe pereliikme õlgadele. Külaliste saabumine võis tähendada tundidepikkust söögitegemist ja koristamist. Selles mõttes on tänapäevane vabadus valida, kus ja kuidas sõpradega kohtuda, kindlasti tervitatav muutus. Võib-olla ei olegi kadumas soov üksteise kodudes käia, vaid hoopis arusaam sellest, milline üks korralik külaskäimine peab välja nägema. Kui loobuda mõttest, et kõik peab olema täiuslik, muutub külaliste kutsumine palju lihtsamaks. Sõbrad ei tule enamasti külla selleks, et hinnata köögimööblit, kontrollida põrandate puhtust või võrrelda õhtusööki restoranitoiduga. Nad tulevad inimeste pärast, kellega tahavad koos olla. Vahel võib piisata täiesti tavalisest argiõhtust. Potitäiest pastast, värskest salatist ja pudelist heast joogist. Või hoopis tassist teest ning paarist tunnist, mille jooksul ei pea kuhugi kiirustama. Sellised kohtumised ei nõua erilist ettevalmistust, kuid võivad jääda kauaks meelde.

Samuti ei pea külaliste kutsumine tähendama suurt seltskonda. Mõnikord on palju meeldivam kutsuda külla üks sõber või paar lähedast inimest. Väiksemates seltskondades on lihtsam rääkida asjadest, mille jaoks suurel peol aega ei jää. Ja kui külaskäigust ei kujune suurt sündmust, on ka tõenäolisem, et seda soovitakse peagi korrata. Koduste koosviibimiste vähenemise kohta ei saa siiski teha kõigi inimeste kohta ühest järeldust. Leidub peresid ja sõpruskondi, kelle kodudes käiakse endiselt sageli ning kus ühised õhtusöögid kuuluvad loomuliku osana igapäevaellu. Teiste jaoks on kodu privaatne paik ning sõpradega eelistatakse kohtuda mujal. Mõlemad viisid võivad pakkuda lähedust ja head seltskonda. Võib-olla tasub aga aeg-ajalt mõelda, millal viimati kutsusime kellegi külla ilma erilise põhjuseta. Mitte sünnipäevaks, jõuludeks või mõneks tähtpäevaks, vaid lihtsalt sellepärast, et oleks tore koos õhtut veeta. Millal istusime viimati sõpradega oma kodus nii, et keegi ei vaadanud pidevalt kella ja vestlus ei lõppenud kohe pärast söömist? Külaliste kutsumine koju ei pruugi olla muutumas minevikuks, kuid selle tähendus on kindlasti teisenenud. Meil on rohkem võimalusi suhelda, kohtuda ja üksteise eluga kursis olla kui kunagi varem. Ometi ei asenda miski täielikult seda tunnet, kui tuttavad inimesed istuvad ühise laua ümber, köögist kostab nõude kõlin ning õhtu kulgeb omas tempos. Võib-olla ei vajagi koduse külalislahkuse traditsioon suurt tagasitulekut. Piisaks sellest, kui julgeksime jälle mõnikord öelda: tule õhtul läbi, olen kodus.