See näitab ka teist olulist muutust. Klaas ei piirdu enam vaasi, joogiklaasi või klassikalise valgustiga. Seda kasutatakse mööblis, skulptuurides, ruumilistes installatsioonides ja arhitektuursetes elementides. Eksperimentaalne Murano klaas, taaskasutatud klaasist mööbel ja orgaaniliste vormidega valgustid näitavad, kui kaugele on võimalik selle materjaliga minna. Klaasist on saanud vahend, millega disainerid saavad kujundada valgust, varju ja läbipaistvust sama teadlikult nagu vormi ennast. Ka valgus käitub sellise klaasi puhul teisiti. Täiuslikult sile klaas laseb valgusel endast läbi minna üsna etteaimatavalt. Ebaühtlane pind, erinev paksus, mullid ja tekstuur murravad seda aga pidevalt uuel viisil. Eseme välimus muutub päeva jooksul koos valgusega. Hommikupäikeses võib klaas tunduda peaaegu läbipaistev, õhtul sügavam ja raskem ning põleva valgusti puhul võib sama materjal hakata seestpoolt hõõguma. Hea näide on David Pompa stuudio käsitsi puhutud Trufa valgusti, mille valmistamisel kasutatakse ümbertöödeldud klaasi. Klaasi sisse tekkivaid väikeseid õhumulle ei eemaldata, vaid need moodustavad teadlikult osa materjali tekstuurist. Mullid ja ebaühtlused hajutavad valgust ning iga valminud detail jääb pisut erinevaks. Siin ei püüta taaskasutatud materjali muuta millekski steriilselt uueks. Selle varasem elu ja uus valmistamisprotsess jäetakse nähtavaks.

Samas ei tähenda uus klaasikeel sugugi robustset või lõpetamata välimust. Vastupidi, paljud sellised tööd mõjuvad äärmiselt luksuslikult. Muutunud on lihtsalt arusaam luksusest. Väärtust ei väljenda enam ainult materjali veatus, vaid ka teadmine, et eset pole võimalik täpselt samal kujul korrata. Käsitsi valmistatud klaaseseme väike kõrvalekalle muutub omamoodi allkirjaks. See mõtteviis puudutab laiemalt kogu kaasaegset disaini. Masstoodang on õpetanud meid ootama, et kümme sama mudeli tooli, lampi või klaasi oleksid täiesti identsed. Käsitöö taastulek muudab selle ootuse peaaegu vastupidiseks. Kui ese on valmistatud inimese käega, hakkame väärtustama just seda, et teine samasugune pole päris sama. Ka kogutava ehk collectible design'i maailmas on käsitöö, materjaliga eksperimenteerimine ja ebatäiuslikkus järjest olulisemad. Piir tarbeeseme, disainiobjekti ja kunstiteose vahel muutub hägusamaks. Eseme väärtust ei määra enam ainult see, mida sellega teha saab, vaid ka see, kuidas see valmistati, millist materjali kasutati ning millise loo ese endaga kaasa toob. Üha rohkem otsitakse objekte, mis ei näeks välja anonüümsed ja masstoodetud, vaid kannaksid endas kohta, tegijat ja valmistamise protsessi.

Klaas sobib sellesse muutusse erakordselt hästi. Selle valmistamine ühendab midagi väga vana ja väga kaasaegset. Klaasipuhumise põhiolemus on püsinud sajandeid, kuid disainerid kasutavad seda praegu vormide loomiseks, mida varasematel kümnenditel poleks ehk isegi klaasiga seostatud. Murano traditsioon ei kao kuhugi, kuid selle kõrval sünnivad objektid, mis võivad olla teadlikult kummalised, rasked, moonutatud või isegi näiliselt ebastabiilsed. Just seetõttu ei tundu praegune huvi klaasi vastu järjekordse lühiajalise dekoratsioonimoena. Küsimus ei ole selles, kas järgmisel hooajal peaks kodus olema värviline klaasvaas või millist tooni klaas on parasjagu populaarne. Muutus on sügavam. Klaasi kaudu väljendub uus suhtumine sellesse, mida me üldse peame ilusaks ja väärtuslikuks. Täiuslik pind ei ole kadumas ning tööstuslikul klaasil jääb disainis alati oma koht. Selle kõrvale on aga tekkinud midagi palju emotsionaalsemat. Klaas, milles on mull, jälg, ebakorrapärasus või ootamatu valgusmurdumine, ei vabanda enam oma ebatäiuslikkuse pärast. Vastupidi. Just sellest võib saada põhjus, miks me seda eset üldse tahame.