Nii on täiuslikkuse kõrvale tekkinud soov iseloomu järele. Üha enam hinnatakse puitu, millel on oksakohad ja loomulikud toonierinevused, kivi, mille muster ei kordu, käsitsi valmistatud keraamikat, mille serv pole millimeetri täpsusega sirge, ning vanu esemeid, mille pinnal on näha nende eelnev elu. Uue kodu luksus ei tähenda enam tingimata seda, et kõik peab olema laitmatu. Vahel võib vana, servadest kulunud värviga uks olla palju huvitavam detail kui täiesti uus disainuks ning aastakümneid kasutatud puidust laud anda ruumile rohkem iseloomu kui mööblisalongist saabunud veatu komplekt. Just seetõttu kasutatakse täiesti uutes majades järjest rohkem ka taaskasutatud ehitusmaterjale. Vanad tellised saavad uue elu siseseinas või kaminas, lammutatud hoonest päästetud uksest võib saada uue maja kõige silmapaistvam detail ning põrandale valitakse kivi või puit, mis ei mõju liiga täiuslikuna. Materjalilt ei oodata enam ainult seda, et see näeks paigaldamise päeval ilus välja, vaid ka seda, et see suudaks koos koduga vananeda. Puit võib aastatega tumeneda, messing saada paatina, nahk pehmeneda ja looduskivile tekkida väikesed kasutusjäljed, ilma et neid peaks tingimata puudusteks pidama.

Samas ei tähenda vana maja tunnetusega uute kodude populaarsus seda, et inimesed tahaksid tingimata elada päriselt vanas majas. Ajaloolise hoone romantikaga võivad kaasneda külmad põrandad, kehv soojustus, vananenud elektrisüsteem, niiskus ja lõputuna tunduv renoveerimine. Paljud tahavad vana maja atmosfääri, kuid mitte kõiki selle ebamugavusi. Uus maja võimaldabki ühendada kaks maailma: seina taga võivad töötada kõige uuemad tehnosüsteemid, põrandas olla küte ja aknad vastata tänapäevastele energiatõhususe nõuetele, samal ajal kui ruum ise mõjub nii, nagu oleks seal elatud juba aastakümneid. Sellises kodus võib põrandakütte kohal olla vanutatud looduskivi, uue köögitehnika kõrval seista vana talulaud ning energiatõhusatel akendel olla proportsioonid ja jaotused, mida oleme harjunud nägema palju vanemates majades. Tänapäevane mugavus ei pea enam tähendama seda, et kodu peab oma uudsust igas detailis demonstreerima. Pigem püütakse tehnoloogia muuta võimalikult nähtamatuks ning lasta arhitektuuril, materjalidel ja esemetel ruumi iseloomu kujundada. See on märgatav muutus võrreldes ajaga, mil uue maja projekteerimisel püüti eemaldada peaaegu kõik see, mida peeti vanades kodudes üleliigseks. Liistud kadusid, uksed muudeti võimalikult märkamatuks, akende jaotusi lihtsustati ning ruumidest eemaldati nišid, paneelid ja muud arhitektuursed detailid. Nüüd avastatakse paljusid neist elementidest uuesti ning mõistetakse, et just need andsid vanadele ruumidele sügavuse. Sügavad aknalauad, puidust siseuksed, sisseehitatud kapid, laiad põrandalauad, seinapaneelid, kivist trepid ja akende läbimõeldud jaotus ei sündinud kunagi sisustustrendist, vaid ehitustraditsioonist, kohalikest materjalidest ja sellest, kuidas inimesed tol ajal elasid.

Uude majja ajaloolise tunnetuse toomine ei tähenda siiski, et sinna tuleks lihtsalt võimalikult palju vanaaegse välimusega detaile lisada. Kunstlikult kulutatud lauad, dekoratiivsed laetalad ja antiikse välimusega ukselingid võivad vale kasutuse korral muuta kodu hoopis lavakujunduseks. Kõige veenvam tulemus sünnib siis, kui vana maja tunnetus algab arhitektuurist endast. Akende suurus ja asukoht, katuse kalle, räästa sügavus, uste kõrgus, põrandalaua laius, sokkel, liistud, trepp ja kamina proportsioonid mõjutavad meie ettekujutust hoone vanusest palju rohkem kui hiljem lisatud dekoratsioonid. Sama oluline on maja suhe oma asukohaga. Vahemere ääres võib see tähendada kohalikku kivi, krohvitud seinu, terrakotat, puitu ja päikese eest varjavaid sügavaid avasid, mujal Euroopas aga hoopis tellist, tumedamat puitu või piirkonnale iseloomulikke katuseid ja aknaid. Ajatu maja ei pea kõikjal välja nägema ühesugune. Vastupidi, kõige loomulikumalt mõjuvad just need uued majad, mille puhul tundub, et need kuuluvad oma asukohta ega oleks saanud täpselt samasugusena kerkida ükskõik kuhu mujale. Sama mõtteviis kandub edasi sisekujundusse. Kõige huvitavamad kodud ei mõju enam nii, nagu oleks kogu sisustus ühe kuu jooksul valmis ostetud. Uue diivani kõrval võib olla 1960. aastate tugitool, kaasaegse söögilaua ümber eri ajastutest pärit toolid ning minimalistliku köögi kohal vana valgusti. Uuele riiulile kogunevad raamatud, reisidelt toodud keraamika, perele kuulunud esemed ja kunst, mis ei ole valitud selle järgi, kas selle värv sobib diivani või vaibaga. Tulemuseks on interjöör, mis ei näe välja kujundatud ühe konkreetse aasta trendide järgi, vaid tundub olevat aastate jooksul loomulikult kujunenud.

Selle saavutamiseks ei pea kodu sugugi antiikesemetega täitma. Sageli piisab ühest vanast kapist, lauast, valgustist või toolist, et väga uus ruum kaotaks näidiskodule omase steriilsuse. Vana ese annab uutele asjadele konteksti, sest selle pinnal on midagi, mida uuele esemele ei saa tehases päriselt lisada. Puit on valguse ja kasutamise mõjul muutunud, metallil on paatina, nahk on pehmenenud ning väikestel kriimustustel ja kulumisjälgedel on loomulik põhjus. Kui selle kõrval seisab uus ja väga lihtsa vormiga mööbliese, hakkavad mõlemad teineteist paremini esile tooma. Koos sellega muutub ka värvipalett. Kui eesmärgiks ei ole enam võimalikult puhas ja värskelt valminud ruum, pole vaja karta sügavamaid ega veidi tuhmunud toone. Oliiviroheline, tubakakarva pruun, tumepunane, soe kollane, savi, ooker ja sügavad sinised mõjuvad koos puidu, looduskivi ja vanade esemetega loomulikult. Need ei pea täitma tervet ruumi, vaid võivad ilmuda tekstiilides, mööblis, kunstis või üksikutes arhitektuursetes detailides. Kõige olulisem on, et kodu värvid ei tunduks valitud ühe hooaja trendikaardi järgi. Veel suurem muutus puudutab suhtumist sellesse, kuidas kodu aja jooksul muutub. Pikka aega valisime materjale sageli selle järgi, kui hästi on võimalik neid säilitada täpselt sellisena nagu paigaldamise päeval. Nüüd hakatakse järjest enam hindama vastupidist omadust – materjali võimet väärikalt vananeda. Hea puit ei pea jääma igaveseks sama heledaks, messing ei pea säilitama tehasevärsket läiget ja kivipõrand ei pea olema kahekümne aasta pärast jälgedeta. Kui materjal on kvaliteetne, võib aeg sellele hoopis midagi juurde anda.

Söögilaua väike kriimustus võib meenutada kümne aasta pärast pere argipäeva, kivipõranda kulunum koht näidata teed, mida mööda on tuhandeid kordi terrassile mindud, ning vana tugitooli käetugi muutuda kasutamisega aina pehmemaks. Kodus, mis on loodud vananema, ei pea iga elu jälg tekitama soovi midagi välja vahetada. See on suur erinevus võrreldes täiusliku minimalismi ajastuga, kus interjöör võis näha kõige parem välja just päeval, mil see valmis sai, ning päris elu hakkas seda täiuslikkust kohe tasapisi rikkuma. Uue mõtteviisi järgi võiks kodu olla loodud hoopis nii, et elu muudab selle aastatega paremaks. Huvitav on seegi, et inspiratsiooni ei otsita ainult sajandivanustest villadest, linnakorteritest ja maakodudest. Uuesti hinnatakse ka 1950.–1970. aastate modernistlikku arhitektuuri, kus suured aknapinnad, naturaalne puit, tellis, madalamad horisontaalsed jooned ning tugev side aia ja interjööri vahel olid olulisel kohal. Neid maju ei kopeerita üks ühele, vaid vaadatakse, miks nende parimad lahendused mõjuvad hästi ka pool sajandit hiljem. See näitab, et soov ajaloolise tunnetuse järele ei tähenda tingimata romantilist või klassikalist interjööri. Ka modernistlik maja võib olla täis ajalugu, kihilisust ja soojust. Võib-olla ei igatse me seega üldse mõnda konkreetset ajastut. Pigem igatseme tunnet, et majal on põhjus olla just selline nagu ta on, et materjalid on valitud mitte ainult välimuse, vaid ka nende päritolu ja vananemise järgi ning et esemetel on oma lugu. Kodust võiks olla võimalik aru saada, kes seal elab. Raamatud ei pea olema värvi järgi riiulisse seatud, söögitoolid ei pea kuuluma samasse komplekti ja kunst ei pea kordama diivani tooni. Vana kapp ei pea minema väljavahetamisele ainult sellepärast, et selle pind pole enam täiuslik ning reisilt toodud veidi viltune keraamiline kauss võib seista hinnalise disaineseme kõrval ilma, et üks vähendaks teise väärtust.

Sellises kodus ei ole kõike võimalik ühe pilguga ära seletada. Alles hiljem võib märgata vana ukselinki, käsitsi valmistatud plaadi väikest ebakorrapära, kulunud põrandalauda, aastakümneid vana valgustit või väikest maali, millel pole võib-olla suurt rahalist väärtust, kuid millel on omaniku jaoks tähendus. Just need kihid muudavad kodu isiklikuks ning neid ei ole võimalik ühestki poest korraga osta. Võib-olla olemegi pärast aastaid kestnud täiuslike interjööripiltide vaatamist jõudnud punkti, kus tahame vähem valmis lahendusi ja rohkem päris kodu. Mitte kunstlikult vanaks tehtud maja, vaid kodu, mille kujundamisel on mõeldud sellele, kuidas see aastatega muutub. Uus maja võib olla energiatõhus, tehnoloogiliselt kaasaegne ja mugav, ilma et iga selle pind peaks kuulutama valmimisaastat. Seal võivad kõrvuti olla uus tehnoloogia, vana mööbel, kohalik kivi, taaskasutatud puit ja esemed, mis kogunevad alles järgmiste aastakümnete jooksul. Eestis ja Põhjamaades oleme harjunud pidama uue kodu üheks suurimaks väärtuseks selle puhtust ja lihtsust, mistõttu võib selline lähenemine esialgu tunduda isegi veidi võõras. Samas on just siin palju vanu puumaju, talusid, 1960. ja 1970. aastate eramuid ning kohalikke ehitustraditsioone, millest võiks uute majade puhul inspiratsiooni võtta ilma minevikku otseselt kopeerimata. Kui see rahvusvaheliselt kasvav suund jõuab tugevamalt ka meie arhitektuuri ja sisekujundusse, ei pruugi see tähendada lõppu põhjamaisele lihtsusele, vaid hoopis selle muutumist soojemaks, kihilisemaks ja isiklikumaks. Võib-olla polegi tänapäeva tõeline luksus enam kodu, kus kõik näeb välja täiesti uus. Palju haruldasem ja huvitavam on maja, mis on valmis vastu võtma aega ja elu ning muutuma koos inimestega, kes seal elavad. Selline kodu ei saa päriselt kunagi valmis ja just selles peitubki tema võlu – kuigi maja võib olla ehitatud alles eile, võib seal juba esimesest päevast tekkida tunne, nagu oleks see alati seal olnud.