See võib kõlada kummaliselt, kuid ka see idee pole tänapäevast kuigi kaugel. Meil on moodulmajad ja elementmajad, mille suured osad valmivad tehases. Arendatakse 3D-prinditud maju ning otsitakse pidevalt võimalusi, kuidas ehitada kiiremini ja väiksema materjalikuluga. Plastist tulevikumaja ei saanud küll tavaliseks, kuid mõte kiiresti valmistatavast kodust jäi alles. Mõned kunagised tulevikuvisioonid läksid veel palju kaugemale. 1970. aastatel mõeldi juba sellele, kuidas võiks inimene elada kosmoses. NASA tellitud illustratsioonidel kujutati tohutuid kosmoseasulaid, kus oleksid majad, puud, põllud ja kõik muu tavaliseks eluks vajalik. Üks selline Rick Guidice'i 1975. aastal loodud pilt on ka LACMA näituse materjalide hulgas. Kosmoselinnades me praegu küll ei ela, kuid paljud palju väiksemad ennustused osutusid üllatavalt täpseks. Inimesed uskusid, et arvuti jõuab ühel päeval tavalisse koju. Jõudiski. Nad arvasid, et kodus saab paljusid asju juhtida automaatselt. Saabki. Nad unistasid masinatest, mis koristavad meie eest. Täna sõidab robottolmuimeja mööda põrandat ringi ilma, et keegi sellele erilist tähelepanu pööraks.

Kõige huvitavam ongi vanu tulevikupilte vaadates märgata, et inimesed ei osanud alati ennustada, milline uus tehnoloogia välja näeb, kuid nad aimasid päris hästi, mida me sellelt ootama hakkame. Nad tahtsid kodu, mis säästaks aega, teeks elu mugavamaks ja võtaks osa igapäevaseid töid enda kanda. Täpselt sedasama ootame kodult ka praegu. Aja jooksul hakkas aga muutuma see, mida üldse peeti heaks tulevikukoduks. Kui 1950. ja 1960. aastatel tähendas tulevik sageli võimalikult palju uusi masinaid ja tehnikat, siis hiljem hakati rohkem mõtlema energiakulule, loodusele ja sellele, kas meil on kõiki neid asju üldse vaja. 1970. aastatel muutusid järjest tähtsamaks energiasääst, keskkond ja võimalus kasutada olemasolevaid ressursse targemalt. Ka seda muutust LACMA näitus kajastab. See teeb vanade tulevikukodude vaatamise praegu eriti huvitavaks. Me räägime taas suurtest muutustest. Räägime tehisintellektist, targast kodust, robotitest, energiat tootvatest majadest ja uutest ehitusviisidest. Me püüame samamoodi ette kujutada, milline võiks olla kodu 20, 50 või 100 aasta pärast.

Võib-olla vaatavad inimesed aastal 2126 meie tänaseid tulevikukodu pilte samasuguse muigega, nagu meie vaatame praegu 1950. aastate joonistusi. Mõni meie idee tundub neile ilmselt täiesti pöörane. Mõni asi, mida peame praegu uskumatuks tulevikutehnoloogiaks, võib olla nende jaoks nii tavaline, et nad ei pane seda enam tähelegi. Just selles peitubki LACMA näituse kõige põnevam mõte. Tulevikukodu räägib alati sama palju oma ajast kui tulevikust. Kui sada aastat tagasi unistati majast, mis muudaks inimese elu lihtsamaks, siis tegelikult unistame meie täna täpselt samast asjast. Muutunud on masinad, materjalid ja võimalused, kuid soov ise on jäänud üllatavalt sarnaseks.