Sügaval suvises aias, kus valgus mängib lehtede vahel ja kõik tundub justkui kergelt unenäoline, tõuseb üks taim oma vormilt tagasihoidliku, ent kummalisel moel väärika iluga – Ligularia stenocephala. Tuntud ka kui Korea ligulaaria, on see liik kauge idamaa mägismaade saadik, kelle looduslik kodu jääb Jaapani, Korea ja Hiina niisketesse orgudesse ja metsaalustesse. Siin aga, Põhjamaade aedades, on ta nagu salapärane külaline, kes ei tõtta end avama, vaid laseb tasapisi oma olemust mõista.

Selle ligulaaria kõige tähelepanuväärsem tunnus pole mitte niivõrd tema õite värvus – kuldkollane, nagu oleks päikesevalgus õiteks tardunud –, vaid just viis, kuidas ta end esitleb. Tema pikkadel vartel kõrgub kitsas õisikukoonus, mille alumised õied puhkevad lahti esimestena, jättes ülemise osa justkui mõtisklevasse ootusasendisse. Taim ei püüa olla aias esiplaanil – ta on nagu kõrvaltegelane, kelle vaikne kohalolek annab kogu stseenile sügavuse.

Ligularia stenocephala meelitab ligi tolmeldajaid, kuid mitte lärmakalt. Ta ei kihise mesilastest nagu lavendel ega lehvita õrna lõhnaga nagu roos. Tema suhe loodusega on vaoshoitud ja väärikas – justkui vaikne kokkulepe: ma annan, aga ei kutsu.

Aasia aednikud, eriti Jaapanis, on seda liiki osanud hinnata mitte ainult tema tagasihoidliku ilu pärast, vaid ka vastupidavuse ja rütmilise kasvu poolest. Tema lehed, laiad ja pehmed, loovad pinnasesse varju, milles saavad peituda muud liigid. Nii on ta saanud sümboliks hoolivusele ja tasakaalule – olemuslikult see, mida inimene aiast tegelikult otsib.

Ligularia stenocephala ei ole taim, mida istutatakse "efekti" pärast. Ta ei püsi trendides, ei võistle oma välimusega. Pigem on ta kui aias peituv aeglane mõte – aeglane, kuid püsiv, sobivaks kaaslaseks neile, kes otsivad rohkemat kui lihtsalt värvi. Ta räägib tasa. Aga kui teda kuulata, siis jääb see hääl meelde.

Mõnikord on just need kõige vähem tähelepanu nõudvad taimed need, mille ümber kogu aed hakkab vaikselt keerlema.