Iidsed kloostriaiad, Prantsusmaa baroksed lossipargid ja Inglismaa romantilised maastikud – kõigil neil on üks ühine nimetaja: harilik pukspuu, ladinakeelse nimega Buxus sempervirens. See vähenõudlik igihaljas põõsas on olnud aiakujundajate lemmik juba sajandeid, säilitades oma väärtuse ajas, mille jooksul on aianduses muutunud moevoolud, esteetikad ja tehnikad. Pukspuu ei ole mitte ainult ajalooline sümbol, vaid ka tänapäeva aiaesteetika oluline element, pakkudes struktuuri, rütmi ja ajatut rohelust.
Päritolu ja botaaniline profiil
Harilik pukspuu pärineb looduslikult Vahemere maadest, ulatudes loodusliku levilana Lääne- ja Lõuna-Euroopast Väike-Aasiani. Tegu on aeglase kasvuga põõsaga, mis võib heas kasvukohas kasvada kuni 4–6 meetri kõrguseks, kuigi aedades hoitakse teda tavaliselt madalana lõigatuna. Lehed on väikesed, vastakud, läikivad ja nahkjad, püsides põõsal aastaringselt. Ladina nimi sempervirens tähendabki “alati roheline” – viide tema igihaljale loomusele, mis muudab ta hinnaliseks nii suvises lopsakuses kui ka talvises tühjuses. Pukspuu kasv on aeglane, kuid just see teeb temast ideaalse kandidaadi struktuursete hekkide, geomeetriliste vormide ja topiaarskulptuuride loomiseks..
Pukspuu ajalugu aedades ulatub antiikajani. Roomlased hindasid seda kõrgelt mitte ainult aianduses, vaid ka puidutöös – tema kõva ja tihe puit oli hinnatud materjal nikerdustes, pillikehades ja templimööblis. Hiliskeskajast alates leidis pukspuu tee kloostriaedadesse, kus teda kasutati sümmeetriliste kujundite loomiseks, sümboliseerides korda ja vaimsust. Renessansi ja eriti barokiajastul tõusis pukspuu esile kui peamine element formalistlikes aedades – näiteks Versailles' palee geomeetrilistes parterides. 18.–19. sajandil Inglismaa maastikuaedades, kus looduslikkus asendas rangeid jooni, jäi pukspuu küll tahaplaanile, kuid modernne aiakunst on tema väärtuse taasavastanud. Tänapäeval kasutatakse teda nii traditsioonilistes vormides kui ka minimalistlikus disainis, eriti põhjamaades, kus igihaljad taimed lisavad talvisele aiale elu ja struktuuri.
Kasvutingimused ja hooldus
Harilik pukspuu on tuntud oma kohanemisvõime poolest – ta talub hästi varju ja päikest, niisket ning kuiva pinnast, ent eelistab siiski viljakat, neutraalset kuni kergelt aluselist mulda. Liigse niiskuse ja seisva vee eest tuleks teda kaitsta, kuna see soodustab juuremädanikku. Pukspuu lõikamine on oluline tema ilu säilitamiseks. Varakevadest kuni suve keskpaigani võib teda julgelt kujundada, kasutades teravaid hekikäärid või topiaarskääre. Kuna kasv on aeglane, piisab sageli ühest põhjalikust lõikusest aastas. Väetamiseks sobivad kevadel antavad aeglaselt lagunevad, lämmastikuvaesed väetised, mis toetavad kompaktset kasvu ja lehtede elujõudu. Oluline on meeles pidada ka haiguste ja kahjurite ohtu. Eriti Euroopas on viimastel kümnenditel levinud pukspuukoi (Cydalima perspectalis), kelle röövikud võivad lühikese ajaga terve taime lehed hävitada. Samuti on probleemiks seenhaigused, näiteks pukspuulehemädanik (Cylindrocladium buxicola). Tervete ja tugevate taimede hoidmiseks tuleks tagada hea õhuringlus ning vältida liigset niiskust. Vajadusel tuleb rakendada bioloogilist või keemilist tõrjet, kuid eelistada tasub looduslikke ja keskkonnasõbralikke lahendusi.
Kaasaegne kasutus ja disainisoovitused
Tänapäeval kasutatakse harilikku pukspuud peamiselt järgmistel viisidel: Hekina, et raamida teeradu, lillepeenraid või hoonete fassaade. Topiaarskulptuuridena – kuulid, koonused, spiraalid, loomasiluetid – mis lisavad aiale elegantsi. Pottides või konteinerites, eriti terrassidel ja rõdudel, kus igihaljas roheline mõjub aastaringselt värskendavalt. Segupeenardes, kus tema kompaktne roheline mass vastandub vabakujulistele, õitsvatele taimedele. Tema ajatu kuju, lihtsus ja elegants teevad pukspuust ideaalse valiku nii klassikalisse kui modernsesse aeda. Põhjamaades, kus aastaaegade vaheldumine on terav ja talv pikk, pakub pukspuu talvist silmailu, olles justkui roheliseks selgrooks, mille ümber saab ülejäänud aia kujundada. Alternatiivid ja ökoloogilised kaalutlused Kliimamuutused, uued haigused ja kahjurid on sundinud aiakujundajaid otsima pukspuule alternatiive. Levinumad asendajad on näiteks ileks (Ilex crenata), türnpuu (Berberis) ja kanada kuutõverohi (Lonicera nitida). Need taimed meenutavad väliselt pukspuud ja sobivad samalaadseks kujunduseks. Ent neile, kes soovivad aeda istutada autentse ja pikaealise elemendi, on harilik pukspuu endiselt hinnatud ja asendamatu.
Loe ja vaata kõiki artikleid rubriigist AED
Veebiajakiri
Scandinavian HOME
- aastast 2015 -
Veebiajakiri
Scandinavian HOME
Kui soovid avaldada reklaami,
võta meiega ühendust
