Sügisene lõikus lilleaias - kas kõigile taimedele ühtmoodi?!

Köögiviljamaal on teada-tuntud tõde, et mihklipäevaks olgu köögivili koristatud ja põld küntud. Sama mõtet praktiseeritakse ka väga paljudes aedades üldiselt: septembri lõpuks lõigatakse maha kõik kolletunud püsikute pealsed, järele jääb puhas must või multšitud maa, mis jääb kevadet ootama. Sügistööd aias on lõpetatud. Edasi jääb 6 kuud aega, et oodata esimesi kevadõisi, mille üle rõõmu tunda.

Eks see puhtaks tehtud peenar võibki teatud aja ilus välja näha ja aiaomanikku rõõmustada. Aga kauaks? Kas ühel hetkel ei hakka meil lihtsalt igav seda tühja aeda vaadates? Iluaias ei pea kõiki püsikuid või kõrrelisi mihklipäevaks maha lõikama! Sügisel nende eriline ilu alles algab. Milliseid püsikuid võiks aga sügisel maha lõigata ja milliseid mitte? Miks see nii on? Nõua annab: Palusalu Aed

Kõige esimestena lõigatakse iluaias maha kindlasti need püsikud, mis esimeste külmemate ilmadega “lössi” vajuvad ning aias enam ilusad ei ole. Nende hulka kuuluvad näiteks päevaliiliad ja hostad. Kõik teised, kes ilusti püsti seisavad ja sügistuules õõtsuvad, võivad kenasti veel püsti püsida. Sügiseste härmatised ja kollaseks värvunud püsikute või kõrreliste pealsed annavad hilissügisesele aiale muinasjutulise ilme! Samuti mustaks tõmbunud lehed hommikuse härmatise all. Kui me lõikame kõik koltunud, koledaks läinud mustad ja pruunid püsikud maani maha, siis seda ilu polegi meil võimalik näha ja avastada.

Väga tihti kuulen, kuidas inimesed tahavad enda aeda palju okaspuid, et ka talvel oleks midagi vaadata - jah ilmselt ongi, aga mis on kevadel, suvel ja sügisel? Need samad okaspuud, kes tegelikult aasta lõikes väga ei muutu. Niipea, kui neile lisada lehtpuid ja -põõsaid, püsililli, kõrrelisi ja sibullilli, hakkab aed elama! Osasid püsikuid ja kõrrelisi ei tohi sügisel üldse maha lõigata, sest see mõjutab nende talvekindlust. Peale jäetud võrsed ja varred aitavad nii mõnelgi armastatud püsikul või kõrrelisel külmad talved üle elada. Nende hulka kuuluvad kindlasti krüsanteemid, monardad, heleeniumid ja hiina siidpöörised. Enne, kui alustad aias lõikustöid, tasub uurida, kas tegu on külmaõrna taimega. Kõigil külmaõrnade püsikute või kõrreliste tagasilõikus tuleks jätta kevadesse. Samuti ei lõigata maha igihaljaid püsililli ja kõrrelisi, kes on pikalt ilusad ning kelle pealsed aitavad neil paremini talvituda. Nende hulka kuuluvad näiteks lumeroosid, helmikpöörised, igihaljas kaerand, luht-kastevars.

Mis põhjusel võiks veel jätta pealsed lõikamata? Väga varakult maha lõigatud püsilillepeenrale jääb must ja tühi maa, kus ka sügisel saavad kasvu alustada või jätkata erinevad üheaastased umbrohud. Tuntuim ja tüütuim neist ehk vesihein. Vesihein võib külmal ajal väga edukalt suureks taimeks kasvada. Seega, mida varem teha peenral pealsete koristus, seda rohkem tööd tuleb seal hiljem rohimisega teha. Püsikute lehtede ja võrsetega kaetud pind püsid alati kauem ka umbrohuvaba.

Aga siis ei saagi aed sügiseks korda? Aed võib olla kogu aeg korras! Kord ei tähenda ilmtingimata seda hetke, kui kõik on maha lõigatud. Palusalu Aias käib püsikute ja kõrreliste lõikamine 2 hektari suurusel alal kuni kevadeni - tööd on jaotatud pikema aja peale - nii saab ka talvisel ja külmemal ajal siduda õues käimise kasuliku tegevusega.

Talvisele aiale annavad samuti lume ja härmatise alla jäävad kõrrelised ja isegi mõned tugevamad püsikud huvitavaid nüansse. Väga hästi püsivad Eesti tingimustes ka talvel püsti näiteks teravaõiene kastik, punane siilkübar, harilik pune, monarda, hiidiisop ja mõned kukeharjade sordid. Oktoobrikuist Palusalu Aeda Põlvamaal saab vaatama tulla juba 16.10.