Toonitud klaas töötab sarnaselt, kuid sellel on veel üks omadus: läbipaistvus. Suitsuklaasist vahesein ei sulge ruumi täielikult ega jäta seda ka täiesti avatuks. Selle taga olev ruum jääb nähtavaks, kuid muutub veidi salapärasemaks. Kontuurid pehmenevad ja valgus filtreerub läbi värvilise pinna. Selle tulemusena tekib ühe suure avatud ruumi sisse mitu erineva atmosfääriga kihti. See on üks põhjusi, miks toonitud klaasi kasutatakse üha enam köögi ja elutoa vahel, garderoobides, vannitubades ning kodukontorite eraldamisel. Tavapärase läbipaistva klaasi asemel annab suitsune või pronksikarva pind võimaluse ruumi eraldada ilma seda visuaalselt läbi lõikamata. Peegeldavate materjalide mõju muutub eriti tugevaks siis, kui need kohtuvad valgusega. Päeval peegeldavad need akendest tulevat loomulikku valgust, õhtul aga lampe, küünlaid ja teisi valguspunkte. Sama sein võib seetõttu hommikul tunduda vaoshoitud ja peaaegu läbipaistmatu, kuid õhtul muutuda sügavaks ning säravaks pinnaks. Ka mööbel hakkab selles mängus arhitektuuriga kokku sulama. Peegelklaasiga kaetud köögisaar võib visuaalselt peaaegu põrandasse kaduda. Toonitud klaasist kapid näitavad oma sisu vaid osaliselt. Läikiv metallist laud peegeldab lage ja aknaid ning tundub sõltuvalt valgusest kord massiivse, kord peaaegu kaalutuna. Eseme vorm ei ole enam ainus, mida näeme. Sama oluline on see, mida ese enda ümber peegeldab.

Selles peitub ka peegeldava interjööri suurim erinevus varasemast glamuurist. Peegelpindade kasutamine kodus ei tähenda tingimata säravat luksust, kristall-lühtreid või art déco'likku külluslikkust. Tänapäevases ruumis võib pronkspeegel olla ühendatud töötlemata kivi, tumeda puidu, betooni või mati krohviga. Just mati ja peegeldava pinna kontrast muudab mõlemad tugevamaks. Sama kehtib metalli kohta. Poleeritud roostevaba teras, kroom, alumiinium ja teised peegeldavad metallid ei pea olema ainult detailid. Nendega võib katta terve köögisaare, seinaosa või mööblieseme. Kui peegel loob ruumist äratuntava kujutise, siis metall hajutab selle abstraktsemaks. Tulemuseks pole teine identne ruum, vaid valguse ja värvide liikuv pind. Selline interjöör muutub koos inimesega. Peegeldusest möödudes ilmub inimene hetkeks arhitektuuri osaks ja kaob siis uuesti. Aknast liikuv päikesevalgus muudab pindu tunni jooksul ning õhtune kunstvalgus loob samasse ruumi hoopis teise atmosfääri. Interjöör ei ole enam staatiline kompositsioon, mida vaadatakse ühest ideaalsest punktist. Peegeldavate pindade kasutamine nõuab siiski vaoshoitust. Kui kõik hakkab korraga läikima ja peegeldama, kaob efekt kiiresti. Kõige mõjuvamad ruumid sünnivad sageli siis, kui peegelpind asetatakse millegi väga mati kõrvale. Kare looduskivi, lubikrohv, tekstiil, puit või matt värvipind annab silmale koha, kus peatuda. Peegeldus saab sel juhul olla aktsent, isegi kui see hõlmab tervet seina.

Samuti tuleb arvestada sellega, mida pind tegelikult peegeldama hakkab. Hästi paigutatud peegel võib tuua ruumi aknataguse puu, huvitava valgusti või kunstiteose. Halvasti valitud kohas võib sellest saada aga lihtsalt vaade ukseavale, tehnilisele nurgale või mööbli tagaküljele. Kui peeglist saab arhitektuurne materjal, muutub ka peegelduse planeerimine osaks ruumikujundusest. Kõige põnevam polegi seetõttu peegelpinna enda ilu, vaid selle võime muuta midagi, mis juba ruumis olemas on. Üks aken võib peegelduses muutuda kaheks. Kõrvalruum võib näida jätkuvat läbi seina. Päikesekiir võib jõuda kohta, kuhu see tegelikult kunagi ei lange. Peegel, toonitud klaas ja poleeritud metall annavad disainerile võimaluse kujundada mitte ainult füüsilisi pindu, vaid ka ruumi tajumist. Sein ei pea enam olema lihtsalt sein ning vahesein ei pea tähendama visuaalset lõppu. Mõnikord võib kõige huvitavam ruum alata just sealt, kus tegelik ruum lõpeb.