Samas toimub materjalimaailmas midagi hoopis uut. Disainerid katsetavad materjalidega, mida veel hiljuti ei oleks osanud interjööriga seostada. Otsitakse võimalusi kasutada paremini vähem hinnatud puitu ja tootmisjääke ning uuritakse merevetikatest, taimsest vaigust ja isegi bakterite abil loodavaid uusi materjale. Kõik neist ei jõua homme meie köögikappide või söögilaudadeni, kuid suund on oluline. Tuleviku materjal ei pea tingimata olema järjekordne plastilaadne imitatsioon. See võib olla looduslik, kohalik ja loodud nii, et selle valmistamiseks kuluks vähem ressursse. Kõige selle kõrval on käsitöö saanud täiesti uue tähenduse. Mida rohkem suudab tehnoloogia muuta tootmise kiireks ja täpseks, seda huvitavamaks muutub inimese käe jälg. Käsitsi punutud pind, ebakorrapärane keraamika, puusepa valmistatud mööbel või tekstiil, mille tegemiseks on kulunud päevi, pakuvad midagi, mida masstoodetud ese ei pruugi anda. See ei tähenda tehnoloogia tõrjumist. Vastupidi, üks põnevamaid küsimusi praeguses disainis on see, kuidas uus tehnoloogia ja vanad valmistamisviisid saavad koos eksisteerida. Digitaalne projekteerimine, uued tootmismeetodid ja tehisintellekt võivad aidata luua vorme, mida varem oli keeruline valmistada, samal ajal kui lõpptulemuses võib endiselt olla nähtav inimese käsi.

Ka mööbel muutub. Järjest olulisemaks muutub võimalus eset kohandada, ümber paigutada või hiljem täiendada. Moodulsüsteemid ei tähenda enam ainult kontorimööblit. Diivan võib kasvada koos koduga, riiulisüsteemi saab ümber ehitada ning üks mööbliese võib täita mitut ülesannet. Selline mõtteviis sobib hästi ajal, mil inimesed kolivad, kodud muutuvad ja sama ruum peab vahel täitma mitut erinevat funktsiooni. Sama muutus toimub ruumiplaneerimises. Aastaid oli üheks kõige kindlamaks renoveerimisvõtteks seinte eemaldamine. Köök avati elutuppa, söögituba kadus eraldi ruumina ning tulemuseks sai üks suur ühine ala. Avatud planeering ei ole kuhugi kadumas, kuid seda vaadatakse nüüd palju kriitilisemalt. Kodu peab täna toime tulema palju enamaga kui varem. Seal tehakse tööd, õpitakse, valmistatakse süüa, võõrustatakse sõpru ja puhatakse ning kõiki neid tegevusi ei ole alati mugav teha ühes suures ruumis. Seetõttu tekivad avatud planeeringusse taas piirid, kuid need ei pea tähendama pikki koridore ja kinniseid tube. Klaasseinad, lükanduksed, riiulid, erinevad põrandamaterjalid ja mööbel võimaldavad ruumi jagada nii, et valgus ja avarus säilivad.

Ka köögis on märgata soovi peita vähemalt osa igapäevasest segadusest. Suure esindusliku köögi kõrvale kavandatakse väiksemaid sahvreid ja ettevalmistusruume, kuhu saab jätta nõud, väiksemad kodumasinad ja poolelioleva toiduvalmistamise. See on omamoodi vastureaktsioon aastatele, mil köök pidi olema kogu aeg valmis justkui sisustusajakirja pildistamiseks. Muutumas on ka meie suhe vanasse. Uus interjöör ei pea enam tähendama seda, et kõik eelnev eemaldatakse. Vana põrand, originaalne uks, aastakümneid kasutatud laud või päritud tugitool võivad olla just need detailid, mis annavad muidu kaasaegsele ruumile iseloomu. Ka mööblitootjad pöörduvad järjest sagedamini oma arhiivide poole ning aastakümnete vanuseid vorme tuuakse tagasi uute materjalide ja viimistlustega. Selles on oma paradoks. Samal ajal kui räägime tuleviku interjöörist, vaatab disain järjest sagedamini minevikku. Mitte selleks, et ehitada 1960. või 1970. aastate kodu uuesti üles, vaid selleks, et leida sealt ideid, mis on ajale vastu pidanud. Hea tool ei muutu halvaks lihtsalt sellepärast, et see disainiti seitsekümmend aastat tagasi. Ka värvid liiguvad rahulikumast neutraalsusest mitmekesisema maailma poole. Beež ja valge ei kao, kuid nende kõrval näeb rohkem sügavaid pruune, tumerohelist, sinist, veinipunast ning saviseid ja maiseid toone. Sageli ei kasutata värvi enam kogu ruumi valitseva efektina, vaid koos puidu, kivi, metalli ja tekstiiliga. Nii muutub interjöör kihilisemaks, ilma et see peaks muutuma kirjuks.

Üha tähtsamaks saab ka valgus. Ühe tugeva laevalgusti asemel ehitatakse ruumi atmosfäär mitmest valgusallikast. Laualambid, põrandavalgustid, seinavalgustid ja madalamale toodud rippvalgustid muudavad sama ruumi päeva jooksul. Valgustist endast on samal ajal saanud järjest enam iseseisev disainiobjekt, mis võib ruumis olla sama oluline kui tool või kunstiteos. Kõigi nende muutuste juures on kõige huvitavam see, et sisekujundus näib liikuvat eemale ühest kindlast vastusest küsimusele, milline on ilus kodu. Selle asemel muutuvad olulisemaks materjalide kvaliteet, esemete päritolu, paindlikkus ja see, kas ruum sobib päriselt seal elava inimese eluga. Võib-olla ongi järgmine suur muutus sisekujunduses see, et me ei vaja enam järgmist suurt stiili. Kodu ei pea iga paari aasta järel muutuma selle järgi, milline värv, diivan või köök parasjagu kõige rohkem tähelepanu saab. Hästi tehtud ruumis võivad kõrvuti olla uus ja vana, täpne ja ebatäiuslik, tehnoloogiline ja käsitsi valmistatud. Kui selline mõtteviis jääb püsima, muutuvad tuleviku kodud tõenäoliselt mitte ühesugusemaks, vaid erinevamaks. Ja võib-olla on just see sisekujunduse kõige huvitavam uus suund.