Kui istutusaugud on ette valmistatud, s. t. tugiteivas kohale asetatud, augud väetisega segatud mullaga täidetud ja muld korralikult vajunud (mulla vajumist võib soodustada tallamisega), võib hakata istutama.

Istutatakse tavaliselt kahekesi. Üks töötab labidaga, valmistab istutuskoha lõplikult ette, teine asetab istiku kohale, hoiab teda õiges asendis, seab juured ühtlaselt igas suunas laiali ja jälgib, et need ei jääks kõverasse. Istik asetatakse tugiteibast 5 kuni 6cm põhja või ida poole. Kui istik asetatakse põhja poole, varjab tugiteivas istiku tüve otseste päiksekiirte eest, mis aitab ära hoida varakevadisi külmakahjustusi. Ida pool asetsevat istikut kaitseb tugiteivas valitsevate tuulte eest, mis enamasti puhuvad läänekaartest. Tuul surub siis istikut tugiteibast  eemale, nii et pole karta koore hõõrdumist.

Istiku kohaleasetamisel tuleb jälgida ka võraharude paiknemise suunda.

Teatavasti valitsevad meil peamiselt läänekaarte tuuled, mis kallutavad võra ida suunas. Et kompenseerida ebasoodsate kasvutingimuste mõju võra põhja- ja läänepoolses osas, on õige paigutada istik nii, et lääne ja põhja poole jäävad tugevamad ja tihedamalt paiknevad võraharud. Sel juhul on rohkem eeldusi igas suunas ühtlase võra väljakujunemiseks, mis on rikkaliku saagi saamise üks olulisemaid eeldusi. Istutussügavuse kindlaksmääramisel lähtutakse juurekaelast, s. o. kohast, kus tüvi läheb üle juurestikuks ja kus tüve koor muutub heledamaks. Juurekael peab pärast istutamist ja mulla vajumist jääma maapinnaga ühele kõrgusele. Seepärast asetatakse istik istutamise ajal maapinnast (5 kuni 10 cm) kõrgemale. Liiga kõrgele istutatud viljapuu juured kannatavad niiskusepuuduse all, liiga sügavale istutamise korral aga pidurdab õhupuudus juurte elutegevust ja toitainete omastamist. Seega on oluline istutada viljapuu õigesse sügavusse. Selle määramiseks võib kasutada istutuslauda.

Kui istik on õigesti kohale asetatud, hakatakse juuri mullaga katma. Kõigepealt viskab üks istutaja mõne labidatäie mulda juurte peale ja teine, kes hoiab istikut, raputab seda veidi, ilma et ta istikut paigalt nihutaks.

Vajaduse korral tuleb vaba käega mulda juurte vahele raputada ja jälgida, et juured ei satuks ebasoovitavasse asendisse ega jääks nende vahele mullaga täitmata kohti. Seejärel viskab esimene istutaja mulda juurde, teine aga hakkab mullakuhikut kinni tallama, alustades augu ääre poolt ja lähenedes istikule spiraalikujuliselt, kuni kogu muld tüve ümber on kinni tallatud. Tallaja peab olema ettevaatlik, et ta ei rebiks juuri ega nihutaks neid. Tallamisel seistakse näoga istiku poole. Kui istik on juba mullas tugevasti kinni, täidetakse kogu auk mullaga, tallatakse veel kord ja istiku tüve ümber kujundatakse umbes poolemeetrise raadiusega kastmisnõgu. Pärast istutamist tuleb istikuid kohe kasta. Kastmisvesi liidab mullaosakesed tugevasti juurtega, mis soodustab juurte kasvama hakkamist. Kasta tuleb põhjalikult, 2...3pangetäit vett ühe istiku kohta. Loomulikult ei tule 3 pangetäit vett korraga kastmisnõkku valada, vaid seda tehakse panghaaval, sedamööda kuidas vesi mulda valgub.

Kui kogu kastmisvesi on mulda imbunud, kaetakse kastmisnõgu kobeda mull, komposti, kõdusõnniku või mõne muu materjaliga, mis takistab vee aurumist mullast ja mullapinna paakumist.Kuival kevadel tuleb kasta 2...3 korda.

Pärast istutamist  seotakse istik tugiteiba külge. Kõigepealt tuleb vaadata, et teiba pikkus oleks paras, s.t. et ots ei hakkaks võraoksi hõõruma. Kui tugiteivas osutub pikaks, lüüakse see veel sügavamale maasse või saetakse tükk maha. Hoolikalt tuleb jälgida, et side ei hakkaks tüvesse soonima. Sõlmed seotakse tugiteiba, mitte tüve peale, et nad ei vigastaks tüve koort.