See taust aitab mõista ka tema mööblidisaini. Von Klieri esemed ei mõju juhusliku vormimänguna. Neis on korraga midagi rangelt läbimõeldut ja futuristlikult vaba. Üheks heaks näiteks on 1970. aastatel Giuseppe Rossi di Albizzate jaoks loodud tugitool, milles ajastu Space Age'i esteetika kohtub Itaalia mööblitööstuse meisterliku vormitunnetusega. Rossi di Albizzate ise kuulub Itaalia pika ajalooga mööblitootjate hulka. Ettevõtte ajalugu ulatub 1923. aastasse ning aastakümnete jooksul on selle toodete taga olnud mitmed olulised disainerid, nende seas Carlo Bartoli, Giotto Stoppino, Claudio Salocchi, Matteo Thun ja Hans von Klier. Ettevõte on ka ise rõhutanud disainerite keskset rolli oma ajaloos ning seda, kuidas koostöö erinevate loojatega on võimaldanud reageerida ühiskonna, elustiili ja interjööride muutumisele. Von Klieri 1970. aastate tugitool on hea näide ajast, mil mööbel hakkas üha enam eemalduma traditsioonilisest konstruktsioonist. Tool ei pidanud enam tingimata koosnema neljast jalast, eraldi käetugedest ja selgelt eristatavast seljatoest. Uued materjalid võimaldasid käsitleda mööblieset peaaegu arhitektuurse või skulpturaalse tervikuna. Selle tugitooli alumise osa moodustab läikiv must klaaskiust konstruktsioon. Selle kohal paiknev musta nahaga polsterdatud iste jätkab sama voolavat geomeetriat. Seljatugi ja käetoed ei mõju eraldi detailidena, vaid kasvavad justkui ühest vormist välja. Tulemuseks on madal, lai ja tugeva karakteriga ese, mille siluett mõjub ka enam kui pool sajandit pärast valmimist üllatavalt kaasaegsena.

Tooli mõõtmed on ligikaudu 80 × 80 sentimeetrit ning kõrgus 73 sentimeetrit. Oblisti andmetel on konstruktsioonis kasutatud klaaskiudu ja nahka. Materjalivalik räägib palju ka ajastust endast. Klaaskiud andis disaineritele võimaluse vabaneda traditsioonilise puidust mööbli konstruktsioonilistest piirangutest ning luua katkematuid, ümaraid ja plastilisi vorme. Just 1960. ja 1970. aastatel muutusid plastid, klaaskiud ja muud uued tööstuslikud materjalid disainerite jaoks omamoodi vabaduse sümboliks. Mööbel võis meenutada kosmosekapslit, autot, arhitektuurset objekti või abstraktset skulptuuri. Tulevik ei olnud enam midagi kauget, vaid seda püüti tuua otse elutuppa. Von Klieri tugitoolis on see mõtteviis selgelt tajutav. Läikiv must alus peegeldab valgust ning muudab massiivse konstruktsiooni visuaalselt kergemaks. Pehme nahk loob sellele vastukaalu. Kõva ja pehme, läikiva ja mati ning tehnilise ja sensuaalse materjali kontrast muudab eseme huvitavaks ka väga minimalistlikus ruumis. Eriti tähelepanuväärne on tooli profiil. Külgvaates joonistub välja peaaegu katkematu kaar. Vorm ei ole loodud üksnes selleks, et olla efektne. Istumisosa, käetoed ja seljatugi moodustavad ümbritseva terviku, mis annab istujale kaitstud ja privaatse tunde. Samas jääb tool avatuks ega mõju raske kinnise korpusena.

Tugitoolid olid kavandatud nii, et neid sai kasutada eraldi, kuid neid võis paigutada ka mitmest esemest koosneva modulaarse kompositsioonina. See on oluline detail, sest näitab, et von Klier ei kujundanud ainult ühte atraktiivset eset. Ta mõtles sellele, kuidas mööbel ruumis käitub ja kuidas üks element võib muutuda suurema süsteemi osaks. Samasse sarja kuulus ka sobiv diivanilaud. Selles võib näha otsest seost tema varasema tööga. Ulmi kool, Olivetti ning aastatepikkune töö ettevõtte visuaalse identiteediga õpetasid von Klieri vaatama disaini süsteemina. Ka üks tugitool ei olnud tingimata iseseisev maailm, vaid osa ruumist, arhitektuurist ja inimese liikumisest selles. 1970. aastate Itaalia interjööris oli sellisel mööblil hoopis teine tähendus kui klassikalisel polsterdatud tugitoolil. See väljendas optimismi tehnoloogia suhtes, huvi tuleviku vastu ning soovi murda varasema kodukujunduse reegleid. Mööbel muutus madalamaks, vabamaks ja skulpturaalsemaks. Elutuba ei pidanud enam koosnema sümmeetriliselt paigutatud diivanist ja kahest tugitoolist. Esemeid sai grupeerida, pöörata ja kasutada ruumi sees iseseisvate objektidena. Von Klieri tool sobitub sellesse maailma suurepäraselt, kuid selle tugevus seisneb selles, et see ei jää üksnes oma ajastu kurioosumiks. Tänases interjööris võib selle paigutada täiesti teistsugusesse keskkonda. Valgete seinte, naturaalse puidu, kivi või isegi ajaloolise arhitektuuri taustal muutub must skulpturaalne tool ruumi keskpunktiks. Selle kõrvale pole vaja palju muud. Pigem vajab selline ese enda ümber õhku.

See on ka põhjus, miks 1960. ja 1970. aastate originaalmööbel on taas nii tugevalt kaasaegsetesse interjööridesse jõudnud. Hea vintage-ese ei pea looma tervet retrointerjööri. Üks tugev objekt võib olla kontrastiks uuele arhitektuurile ja täiesti kaasaegsele mööblile. Hans von Klieri tugitooli puhul on huvitav seegi, kui vähe on selle vormis tavapärase tooli visuaalseid tunnuseid. Pole nähtavaid jalgu ega traditsioonilist karkassi. Ese mõjub ühe suure vormina. Alles sellele istudes muutub selgeks, et skulptuurne kest on tegelikult väga praktilise ülesandega mööbliese. Just selles peitubki von Klieri disaini üks tugevamaid omadusi. Ta ei pidanud funktsionaalsust ja visuaalset mõju vastanditeks. Ese võis olla ratsionaalselt kavandatud ning samal ajal tugeva iseloomuga. Pärast aastakümneid Olivettis jätkas Hans von Klier tööd oma disainipraksisega Von Klier Associati Design. Tema tegevus hõlmas mööblit, esemeid, büroosisustust, näitusi, interjööre ja corporate design'i. Samuti tegutses ta rahvusvaheliste disainikonkursside žüriides ning pidas loenguid mitmel pool maailmas. Ometi on just sellised säilinud mööbliesemed ehk kõige vahetum viis tema loominguga kohtumiseks. Need võimaldavad näha, kuidas Ulmi ratsionaalsus, Milano loominguline õhkkond ja 1970. aastate usk uutesse materjalidesse üheks objektiks kokku said.

Praegu on von Klieri Rossi di Albizzatele loodud tugitoolidest saanud kollektsioneeritavad vintage-esemed. The Oblisti kaudu pakutud eksemplari hinnaks oli märgitud 4200 USA dollarit ning müügikirjelduse järgi pärines see 1970. aastatest. Müüja kirjeldas säilinud eksemplare väga heas vintage-seisukorras olevatena. Ent selle tooli väärtust ei määra ainult hind ega haruldus. Olulisem on see, mida ese oma ajastu kohta jutustab. See pärineb perioodist, mil disainerid vaatasid tulevikku erakordse julgusega ning uued materjalid lubasid mööbli kuju sõna otseses mõttes ümber mõtestada. Hans von Klieri tugitool ei ürita olla tagasihoidlik. Selle sügavmust pind, madal siluett ja voolavad jooned annavad esemele tugeva kohalolu. Samal ajal puudub selles tarbetu dekoratiivsus. Efekt sünnib konstruktsioonist, proportsioonidest ja materjalidest. Võib-olla just seetõttu mõjub ligi poole sajandi vanune tool ka tänases interjööris nii värskelt. See ei ole pelgalt mälestus 1970. aastate Space Age'i vaimustusest, vaid näide disainist, kus idee, materjal ja vorm moodustavad terviku. Ja hea disaini puhul ongi sageli kõige huvitavam see, et ese räägib selgelt oma sünniajast, kuid ei jää sellesse aega kinni.