DU 43 kõige tähelepanuväärsem osa on selle metallvõrgust kest. Rinaldi kasutas istme ja seljatoe loomiseks üht vormitud võrgupinda ning ühendas selle korduvalt painutatud terasvardast kandekonstruktsiooniga. Jalad moodustavad iseloomulikud V-kujulised jooned, mis muudavad tooli alt sama huvitavaks kui selle ülemise osa. Konstruktsiooni ei ole püütud peita. Vastupidi, sellest saab kogu eseme visuaalne identiteet.  Materjali valiku taga peitub üks DU 43 põnevamaid lugusid. Rinaldi teadis Harry Bertoia metallvõrgust istmeid, kuid Itaalias polnud tal kasutada vajalikku punktkeevitustehnoloogiat, millega peeneid metallvardaid võrgustikuks ühendada. Lahendus leiti palju argisemast kohast. Rinaldi kasutas tavapärast tööstuslikult toodetud piirdevõrku. Materjal, mille loomulik koht näis olevat pigem aia ümber kui elutoas, sai tema käes mööblieseme põhikomponendiks.  See on üks põhjus, miks DU 43 on Rinaldi loomingust rääkides nii oluline. Tool ei sündinud kallist materjalist ega keerulisest tehnoloogiast. Vastupidi, selle uuenduslikkus tuli osaliselt sellest, et disainer pidi olemasolevate võimalustega leidlikult toime tulema. Võrgu siksakiline struktuur võimaldas selle painutada kolmemõõtmeliseks pinnaks ning vormimisel tekkiv sisemine pinge aitas konstruktsiooni stabiliseerida. Nii muutus tehnoloogiline piirang lõpuks tooli kõige äratuntavamaks omaduseks.

Ka proportsioonides on DU 43 ebatavaliselt enesekindel. Lai seljatugi ja madal iste annavad sellele peaaegu lounge-toolile omase lõdvestunud hoiaku, samal ajal kui peened metalljalad muudavad kogu konstruktsiooni visuaalselt kergeks. Võrgust pind loob valguse käes pidevalt muutuva mustri. Ühest suunast tundub tool peaaegu läbipaistev, teisest muutub võrk tihedaks ja tumedaks pinnaks. Päikesevalguses lisandub sellele veel kolmas element: tooli vari, mis joonistab põrandale uue geomeetrilise mustri. Algupärane DU 43 ei olnud tingimata mõeldud kasutamiseks täiesti palja metallvõrguga. Ajaloolised eksemplarid on dokumenteeritud ka polsterdatud istme- ja seljatoepatjadega. See muudab tooli olemuse veelgi huvitavamaks, sest selle tehniline metallkonstruktsioon ja pehme polster moodustasid teadliku kontrasti.  1954. aastal sai Rinaldi töö ka ametliku tunnustuse. Esimesel Compasso d’Oro konkursil võitis tema DU 30 peaauhinna ning DU 43 pälvis aumärgi. Juba asjaolu, et mõlemad 1953. aastal valminud istmed jõudsid sama konkursi esimesel väljaandmisel tähelepanu keskmesse, näitab, kui intensiivne oli Rinaldi tolleaegne vormi- ja materjaliotsing.  Tema areng ei peatunud nende kahe tooliga. 1956. aastal oli Rinaldi üks Itaalia tööstusdisaini ühenduse ADI esimesi liikmeid ning järgmisel aastal sai DU 41 Milano XI triennaalil hõbemedali. Tema hilisemad tööd jätkasid sama küsimuse uurimist: kui palju saab konstruktsiooni lihtsustada ilma, et ese kaotaks oma iseloomu.

Tänases interjööris on DU 43 puhul kõige üllatavam see, kui vähe see oma vanust reedab. Tool on loodud üle seitsmekümne aasta tagasi, kuid selle avatud konstruktsioon, madal siluett ja materjali aus kasutamine mõjuvad endiselt kaasaegselt. See võiks seista 1950. aastate Milano korteris, kuid sama loomulikult ka tänapäevases minimalistlikus kodus või galeriilikus interjööris. Samas ei ole DU 43 neutraalne mööbliese. See vajab enda ümber ruumi. Kui asetada see tihedalt teiste esemete vahele, kaob osa konstruktsiooni võlust. Vabamalt paigutatuna hakkavad tööle nii tooli kontuur kui ka selle läbipaistvus. Hele sein, naturaalne kivi, puit või lihtsalt tühi põrand võivad olla piisavad, et metallvõrgust vorm muutuks ruumis peaaegu skulptuuriks. DU 43 väärtus ei seisne seega ainult selles, et tegemist on 1950. aastate Itaalia disainiga. Olulisem on idee, millest tool sündis. Rinaldi võttis materjali, millel polnud luksusmööbliga peaaegu mingit seost, ning nägi selles midagi, mida teised ei näinud. Ta ei varjanud konstruktsiooni, vaid tegi konstruktsioonist disaini. Just see muudab DU 43 tänaseni nii veenvaks. Toolis pole dekoratsiooni, mida oleks vaja moega kaasas käimiseks, ega materjali, mille väärtus sõltuks luksuslikkusest. Alles jäävad vorm, proportsioon, konstruktsioon ja idee. Ning mõnikord piisabki ühest tavalisest metallvõrgust, et luua midagi, mis näib veel seitsekümmend aastat hiljem üllatavalt radikaalne.