Selle stiili hiilgeaeg ei kestnud aga kaua. 1930. aastate majanduskriis muutis jõulise luksuse üha raskemini põhjendatavaks. Samal ajal tõusis esile modernism, mis väärtustas funktsiooni, lihtsust ja tööstuslikku tootmist. Ornament hakkas tunduma üleliigne ning senise dekoratiivsuse asemele astusid puhtamad vormid ja ratsionaalsem ruumikäsitlus. Art déco ei kadunud siiski kunagi täielikult. Selle jälgi võib leida hotellidest, kinodest, restoranidest, ehetest, moekollektsioonidest ja luksusbrändide visuaalsest maailmast. Aeg-ajalt on see taas pinnale tõusnud, kuid sageli pigem nostalgilise viitena möödunud ajastule. Neo Déco erineb varasematest tagasitulekutest selle poolest, et ei püüa taastada tervet ajaloolist interjööri. See ei vaja sametiga kaetud salongi, kuldseid lehvikumustreid ega 1920. aastate Pariisi jäljendavat miljööd.

Neo Déco kasutab minevikku lähtepunktina, mitte valmis kujundusjuhisena. Ka tänapäevases ruumis võib näha art déco’le iseloomulikke kaari, astmelisi vorme ja sümmeetriat, kuid need on muutunud suuremaks ja abstraktsemaks. Kaar ei pruugi olla ukseava kohal paiknev ornament, vaid terve ruumi arhitektuuri kujundav sein või läbipääs. Lehvikumuster võib olla taandatud tooli seljatoe jooneks ning ajalooline geomeetria ilmuda vaiba pinnale vaevu märgatava reljeefina. Sama muutus on toimunud materjalidega. Kui ajalooline art déco armastas poleeritud marmorit, kõrgläikelist lakki ja säravat metalli, siis Neo Déco ühendab läike sageli mattide ning isegi veidi karedate pindadega. Poleeritud kivi kõrvale võib ilmuda tugeva tekstuuriga krohv, tumendatud messing jämedakoelise kanga juurde ning läikiv lakitud laud täiesti naturaalse puidu kõrvale. Just nende vastanduste tõttu ei mõju Neo Déco ajaloolise lavakujundusena. Selle luksus ei sünni enam sellest, et kõik pinnad säravad ühtemoodi. Palju olulisemaks muutub hetk, mil mõni üksik läikiv detail kerkib esile rahulikumast taustast. Peegel, värvilisest klaasist valgusti või poleeritud kivist laud võib olla ainus element, mis valguse ruumis liikuma paneb.

Värvides tähendab Neo Déco eemaldumist lõputust heledate neutraalide maailmast. Sügav veinipunane, ploomililla, šokolaadipruun, tumeroheline, kollane ja sinine annavad ruumidele taas selgema iseloomu. Need ei pea ilmuma koos ega katma tervet interjööri. Mõnikord piisab ühest tumedast seinast, värvilisest klaasist või jõulise tooniga mööbliesemest, et ruumi meeleolu täielikult muuta. Ka must on Neo Déco maailmas oluline, kuid mitte üksnes kontrastse graafilise joonena. Must võib olla läikiv, suitsune, metalliline või pehme. See võib ilmuda tumeda puidu, kivi, lakitud pinna või tekstiilina. Koos värvi ja valgusega loob see ruumi sügavuse, mida täiesti heledas interjööris on raske saavutada. Neo Déco tagasitulek on eriti nähtav mööblis. Pärast aastaid domineerinud vaoshoitud ja madalaid vorme muutuvad esemed taas skulpturaalsemaks. Diivan ei pea sulanduma seina ja tool ei pea olema peaaegu märkamatu. Seljatoed tõusevad kõrgemaks, käetoed kaarduvad, lauajalad muutuvad iseseisvateks vormideks ning valgustid meenutavad üha sagedamini väikeseid arhitektuuriteoseid. Sellises interjööris võib üks tool kanda sama tugevat ideed nagu kunstiteos. Oluliseks muutub selle siluett, vaade eri suundadest ja viis, kuidas valgus vormi esile toob. Mööbel ei ole enam ainult ruumi täitev funktsionaalne ese, vaid osa selle visuaalsest identiteedist.

Neo Déco ei tähenda siiski dekoratsioonide rohkust. Vastupidi, tänapäevane tõlgendus võib olla üsna napp. Erinevus minimalismiga seisneb selles, et valitud esemed ei püüa kaduda. Neile antakse ruumi ning lubatakse olla suuremad, raskemad ja iseloomulikumad. Väikeste dekoratsioonide rea asemel võib ruumis olla üks monumentaalne valgusti, üks tugeva vormiga laud või üks värvilisest klaasist ese. Selles peitubki Neo Déco oluline erinevus ajaloolisest eeskujust. 1920. aastate art déco kujundas sageli kogu ruumi ühe tervikliku ja rangelt kontrollitud kompositsioonina. Tänapäeval võib selle esteetika ilmuda palju vabamalt. Neo Déco laud võib seista minimalistlikus ruumis, kaarjas samettool vana puitpõranda kohal ning art déco’st inspireeritud valgusti täiesti modernse köögi kõrval.

Tulemuseks ei ole enam üks kindel stiil, vaid eri ajastute vaheline dialoog. Neo Déco tõus ei ole ilmselt juhuslik. Pärast pikka perioodi, mil kodudelt oodati eelkõige rahulikkust, naturaalsust ja visuaalset vaikust, on tekkinud igatsus interjööride järele, millel oleks tugevam iseloom. Ühesugused heledad paletid ja turvalised vormid lõid küll harmoonilisi ruume, kuid muutsid paljud kodud üksteisega äravahetamiseni sarnaseks. Art déco pakub sellele vastukaalu. See tuletab meelde, et elegants ei pea alati olema nähtamatu ning hea maitse ei tähenda tingimata vaoshoitust. Ruum võib olla korraga väärikas ja mänguline, ajalooline ja kaasaegne, luksuslik ja siiski elatav. Samuti lubab see interjööril olla veidi dramaatiline, ilma et ruum muutuks raskeks või vanamoodsaks. Kõige huvitavam Neo Déco puhul ongi selle võime liikuda mineviku ja oleviku vahel. See ei eita modernismi saavutusi ega pööra selga lihtsusele. Pigem lisab see tänapäevasele ruumile tagasi midagi, mis vahepeal kaduma hakkas: dekoratiivsuse, sümboolse jõu ja julguse olla nähtav.

Art déco sündis sada aastat tagasi soovist luua oma ajastule vastav uus luksus. Neo Déco esitab nüüd sama küsimuse uuesti. Milline näeb luksus välja maailmas, kus kõike on võimalik kiiresti jäljendada ja kus kõige turvalisemad interjöörid võivad sündida üheainsa pildipanga eeskujul? Vastus ei pruugi peituda kullas, marmoris ega ajalooliste vormide kopeerimises. Tänapäevane luksus võib olla julgus valida midagi iseloomulikku. Anda ruumile selge rütm, lasta ühel esemel olla suurem kui harjumuspärane, tuua tagasi värv ning lubada materjalil valgusele vastata. Neo Déco ei püüa meid viia tagasi 1920. aastatesse. See toob tollase enesekindluse tänapäeva ning küsib, miks peaks interjöör alati sosistama, kui ta võib vahel ka kõnelda.