Von Klieri roll Olivettis kasvas ning peagi ei tegelenud ta enam ainult üksikute toodetega. Ta hakkas vastutama ettevõtte rahvusvahelise visuaalse identiteedi eest. See tähendas palju enamat kui logo või reklaami kujundamist. Olivetti pidi olema äratuntav nii dokumendil, pakendil, masinal, näitusel kui ka ruumis, kus ettevõtte tooteid esitleti. Koos Clino Trini Castelli ja Perry A. Kingiga töötas von Klier välja Olivetti põhjaliku identiteedisüsteemi. Selle üheks tuntumaks osaks said niinimetatud Libri Rossi ehk punased raamatud, milles pandi paika ettevõtte visuaalse kommunikatsiooni põhimõtted. Tänapäeval tundub põhjalik brändiraamat täiesti tavapärane, kuid tollal oli selline terviklik lähenemine märksa uuenduslikum. Olivetti kõrval on aga oluline vaadata ka Hans von Klieri mööblit, sest just seal avaneb tema loomingust hoopis teine külg. Ta ei olnud ainult masinate ja graafiliste süsteemide kujundaja. Juba Sottsassi stuudios töötades puutus von Klier kokku büroosisustusega ning hiljem kujundas ta kirjutuslaudu, konverentsilaudu, kappe, tugitoole ja teisi sisustuselemente. Tema mööblis kohtab nii ranget geomeetriat kui ka pehmeid skulpturaalseid vorme ning materjalidest kasutas ta puitu, klaasi, metalli, nahka ja oma aja kohta uudseid plastmaterjale.

Üheks tema kõige põnevamaks mööbliesemeks kujunes Giuseppe Rossi di Albizzatele loodud futuristlik tugitool, milles on hästi tajutav 1970. aastate Itaalia disaini eksperimenteeriv vaim. Läikiv must klaaskiust konstruktsioon ja pehme nahkpolster moodustavad ühe tervikliku, madala ja voolava vormi. Tooli vaadates on raske leida tavapärast piiri jalgade, istme ja seljatoe vahel. Ese mõjub pigem väikese skulptuurina, millele on võimalik istuda. Just selline vormivabadus sai võimalikuks tänu uutele materjalidele, mis lubasid disaineritel loobuda traditsioonilisest puitmööbli konstruktsioonist. Tugitoolid loodi osana suuremast tervikust ning neid kohtab koos sobiva madala diivanilauaga. Nii ei kujundanud von Klier ainult üksikut tooli, vaid väikese ruumilise kompositsiooni. See oli väga kooskõlas tema üldise mõtteviisiga, kus üks ese oli alati osa seda ümbritsevast keskkonnast. Samas ei näinud kogu tema mööbel sugugi futuristliku kosmoseajastu moodi välja. Von Klier kujundas ka märksa rangemaid ja arhitektuursemaid esemeid. Tema loomingust leiab suuri kirjutus- ja konverentsilaudu, credenza-tüüpi kappe ning büroomööblit, kus domineerivad puit, nahk, klaas ja metall. Üheks heaks näiteks on Il Ponte kirjutuslaud, mille massiivne ja selge konstruktsioon muudab laua peaaegu väikeseks arhitektuurseks objektiks.

Giuseppe Rossi di Albizzatele kujundas ta ka suure tammepuidust credenza. Selle sirgjooneline ja mahukas vorm erineb täielikult musta klaaskiust tugitooli pehmest siluetist. Need kaks eset kõrvuti näitavad hästi, et von Klier ei püüdnud luua üht kindlat vormi, mida saaks kohe tema käekirjana ära tunda. Eseme kuju sündis pigem sellest, milleks seda vajati, millisest materjalist see valmistati ja millisesse keskkonda see pidi kuuluma. Ka valgustid kuulusid tema disainimaailma. Tema nimega on seotud näiteks Bilumenile loodud Slice, Grillo, Condor ja Quark. Neiski võib näha sama huvi konstruktsiooni ja tehnoloogia vastu, mis oli saatnud teda Olivetti päevilt alates. Valgusti ei olnud lihtsalt dekoratiivne detail, vaid tehniline objekt, mille mehhanism ja vorm pidid omavahel loomulikult kokku sobima. Kõike seda vaadates muutub Hans von Klieri looming palju mitmekesisemaks, kui ainult Olivetti põhjal võiks arvata. Ühel hetkel kujundas ta elektrilise kirjutusmasina, teisel ettevõtte visuaalset identiteeti, seejärel klaaskiust tugitooli, suurt juhtkonna kirjutuslauda, kappi või valgustit. Lisaks tegeles ta interjööride ja näitustega, kus kõik need valdkonnad said omavahel kokku.

See oli ka põhjus, miks Olivetti maailm talle nii hästi sobis. Seal ei olnud selget piiri tööstusdisaini, graafika, mööbli ja arhitektuuri vahel. Kõik pidi moodustama ühe terviku. Von Klieri loomingus kohtusid kaks väga erinevat disainikultuuri. Ulmi koolist tuli kaasa ratsionaalne ja süsteemne mõtlemine, Milano aga lisas sellele Itaalia disaini julguse, materjalikatsetused ja vabaduse vaadata tulevikku. Just nende kahe maailma kohtumine teeb tema loomingu nii huvitavaks. Itaalia disaini seostatakse sageli elegantse mööbli, marmori, klaasi ja skulpturaalsete valgustitega, kuid 1960. ja 1970. aastatel eksisteeris selle kõrval ka teine maailm. See oli tehnoloogiline, eksperimentaalne ja kohati peaaegu ulmeline. Disainerid katsetasid plastide, klaaskiu ja elektroonikaga ning mõtlesid sellele, kuidas inimene tulevikus töötab, istub, suhtleb ja elab. Hans von Klier kuulus nende disainerite hulka, kes sellele tulevikule kuju andsid. Tema futuristlik tugitool ja Olivetti Praxis 48 võivad esmapilgul tunduda täiesti erinevad esemed, kuid tegelikult lähtuvad need sarnasest ideest. Mõlemas on tehnoloogia ja materjal osa vormist ning mõlemas on soov vaadata kaugemale sellest, kuidas sama tüüpi ese oli varem välja näinud. Hans von Klier suri 2000. aastal, kuid tema looming on jäänud osaks Euroopa disainiajaloost. Tema Olivettile tehtud töid leiab muuseumikogudest ning mööbel ja valgustid on muutunud hinnatud vintage-disaini objektideks. Tema pärandit ei tasu siiski otsida ainult üksikutest kuulsatest esemetest. Kõige paremini iseloomustab von Klieri ehk see, et tema jaoks ei lõppenud disain kunagi ühe tooli, laua, masina või logoga. Ta mõtles sellele, kuidas need esemed suhestuvad inimese, ruumi ja üksteisega. Nii kohtusid tema loomingus mööbel, tehnoloogia, graafika ja ruum üheks tervikuks ning just selles tervikus peitub Hans von Klieri kõige huvitavam jälg Itaalia disainiajaloos.