Sarpaneva puhul on oluline, et ta ei olnud ainult klaasidisainer. Tema looming ulatus tarbe- ja kunstiklaasist tekstiilide ning graafikani. Iittalaga kujunes tal aga erakordselt tugev side ning just klaasist sai materjal, mille kaudu tema nimi rahvusvaheliselt eriti tuntuks muutus. Isegi Iittala kuulus i-märk on Sarpaneva kujundatud.  Klaasi juures huvitas teda rohkem kui lihtsalt eseme kuju. Materjal ise pidi olema nähtav. Selle paksus, värv, optilised moonutused, valgus ja pind võisid olla sama olulised kui eseme siluett. Seda mõtteviisi näeb tema kunstiklaasis eriti selgelt. Näiteks Claritase objektid valmistatakse Iittala tehases käsitsi, kiht kihi haaval vabalt puhudes ning õhumullid ja erinevad värvilise klaasi kihid on osa objekti visuaalsest olemusest.  Sama materjalitundlikkust võib märgata ka palju argisemas esememaailmas. Veiniklaas peab loomulikult töötama jooginõuna, kuid see ei tähenda, et klaas ise peaks taanduma nähtamatuks anumaks. Nende merevaigukarva klaaside puhul on materjal üks peategelasi.

See muudab need tänapäeval huvitavaks ka inimesele, kes vintage-nõusid igapäevaselt ei kogu. Neid ei pea peitma köögikappi ega ootama erilist õhtusööki. Neli klaasi võivad avatud riiulil või klaaskapis moodustada omaette kompositsiooni. Päevavalguse lähedusse asetatuna on nende värv ja tekstuur nähtavad ka siis, kui klaase parasjagu ei kasutata. Praeguses interjööris võiks neid kombineerida väga lihtsalt. Naturaalne linane laudlina, käsitsi valmistatud keraamika, hõbedased või roostevabast terasest söögiriistad ning neli merevaigukarva klaasi on juba piisav lauakate. Neile pole vaja kõrvale 1970. aastate serviisi ega muud teadlikult retrohõngulist dekoratsiooni. Tegelikult muutuvad klaasid kõige huvitavamaks just siis, kui ülejäänud laud on rahulik ja kaasaegne. See ongi hea vintage-disaini üks tugevamaid omadusi. Ese ei pea muutma tervet interjööri ajalooliseks. Üks autentne objekt võib anda väga uuele ruumile hoopis rohkem sügavust kui terve komplekt teadlikult vanaaegseks kujundatud uusi esemeid.

Need klaasid on üle poole sajandi vanad. Nad on tõenäoliselt seisnud kellegi kapis, olnud kaetud pidulauale ja tõstetud pärast õhtusööki uuesti riiulile. Vintage-eseme väärtus ei seisne alati täiuslikus puutumatuses, vaid selles, et ese on oma aja üle elanud ja säilitanud sellest hoolimata oma vormilise jõu. Ja just siin muutuvad need neli väikest klaasi huvitavamaks kui lihtsalt kaunis lauakaunistus. Nende kaudu jõuab söögilauale killuke perioodist, mil Soome disain saavutas maailmas erakordselt tugeva positsiooni ning sellised nimed nagu Timo Sarpaneva näitasid, et isegi kõige tavalisem tarbeese võib olla läbimõeldud disain.

Üle viiekümne aasta hiljem pole nende merevaigukarva klaaside juures vaja kuigi palju ümber mõtestada. Värv tundub taas aktuaalne, tekstuurne klaas taas ihaldusväärne ja jõulisem vorm värskendav pärast aastaid kestnud üliõhukese klaasi eelistamist. Võib-olla ongi hea disaini üks lihtsamaid proovikive see, kas aastakümneid vana ese suudab uude ruumi jõudes kaotada oma vanuse. Nende klaaside puhul juhtub see üsna kiiresti. Lauale asetades pole esimesena näha 1970. aastaid. Esimesena on näha valgus, värv ja klaas.