The Oblisti kaudu müügis olnud kuuest toolist koosnev komplekt pärineb samuti 1970. aastatest ning on valmistatud Rohéle. Selle versiooni painutatud raamile on lisatud beeži puuvillase sametiga uuesti polsterdatud istmed. Müügikirjelduse järgi on toolid 78 sentimeetrit kõrged, 55 sentimeetrit laiad ja 65 sentimeetrit pikad. Komplekt oli märgitud müüduks ning selle hinnaks oli viimati kuvatud 5808 USA dollarit. Huvitav on vaadata tooli ka ilma vintage-disaini romantikata. Kui eemaldada teadmine selle vanusest, võiks selle vorm vabalt kuuluda tänapäevasesse interjööri. Ümar puit, soe naturaalne materjal ja pehme polster on taas väga aktuaalsed ning eriti hästi töötab Enthoveni tool ruumides, kus püütakse vähendada sirgete joonte ja teravate nurkade domineerimist. Tool ei vaja enda ümber teisi 1970. aastate esemeid. Pigem võib just üks selline ajalooline mööbliese muuta väga kaasaegse ruumi huvitavamaks.

See on üks põhjuseid, miks 1960. ja 1970. aastate mööblit vaadatakse praegu hoopis teise pilguga kui veel mõnikümmend aastat tagasi. Tähelepanu ei ole enam üksnes kõige tuntumatel ikoonidel. Üha enam otsitakse disainereid ja mudeleid, mille vormikeel on erakordne, kuid mida pole lõputult reprodutseeritud. Enthoveni Rohé toolis on olemas täpselt selline kvaliteet: ta on äratuntav, kuid mitte ülekasutatud. Ka tooli proportsioonides on midagi ebatavaliselt meeldivat. Seljatugi ei moodusta tugevat horisontaalset piiri, vaid raam pöördub pehmelt ümber keha. Käetoed kasvavad konstruktsioonist välja loomulikult ja jalad ei mõju eraldiseisvate tugedena. Tooli vaadates liigub silm mööda raami peaaegu automaatselt edasi. Ühes kohas muutub jalg käetoeks, järgmises käetugi seljatoeks ning lõpuks jõuab joon tagasi põrandani. Just siin tuleb esile Enthoveni tööstusdisaineri taust. Hea tool ei ole tema käsitluses lihtsalt ilus iste, vaid konstruktsioon, milles materjal, ergonoomika ja siluett peavad üksteist toetama. Vorm ei ole lisatud pärast tehnilise lahenduse valmimist. Vorm ongi tehniline lahendus.

Rohé nimi on samuti oluline. Madalmaade mööblitootmise traditsioonis oli painutatud puidul ja rotangil juba pikk ajalugu ning Rohé Noordwolde oli seotud just sellise materjalikäsitlusega. Enthoveni modernistlik mõtlemine kohtus siin tootmisega, mis oskas painutatud materjali kasutada mitte üksnes dekoratsioonina, vaid konstruktsiooni osana. Teistel säilinud sama mudeli eksemplaridel on näha ka metallist tuge istme all, mis on oskuslikult ülejäänud konstruktsiooni sisse peidetud. Tulemuseks pole tool, mis püüaks oma keerukust demonstreerida. Vastupidi, kõige õnnestunum osa on see, kui lihtne kõik lõpuks tundub. Just selline näiline lihtsus on sageli hea disaini kõige raskemini saavutatav omadus. Enthoveni tooli võib seetõttu vaadata korraga kolmest ajastust. Selles on 1970. aastate eksperimentaalne optimism, sajandivanune painutatud puidu valmistamise traditsioon ning midagi väga tänapäevast. Praeguses interjööris, kus taas hinnatakse sooja puitu, käsitöö tunnet, ümaraid vorme ja üksikuid tugeva karakteriga vintage-esemeid, ei vaja see tool peaaegu mingit ümbertõlgendamist.

Ja võib-olla ongi see parim viis ära tunda mööblit, mis väärib disainiklassika nime. Mitte küsida, kas ese näeb välja nagu 1970. aastatest, vaid kas me tahaksime seda oma koju ka siis, kui me ei teaks, millal see loodi. Axel Enthoveni Rohé tooli puhul on vastus üllatavalt lihtne. Rohkem kui pool sajandit hiljem mõjub selle pikk, rahulikult kaarduv joon endiselt värskena. Tool ei vaja enda õigustamiseks ei kuulsat nime ega aastaarvu. Piisab sellest, kui teda vaadata.