Edgar Velbri (1902–1977) oli üks Eesti 20. sajandi olulisemaid sisearhitekte ja mööblidisainereid, kelle looming aitas kujundada kaasaegse Eesti kodu ilmet. Tema tööd ühendasid funktsionaalsuse, meisterliku käsitöö ja põhjamaise lihtsuse ajal, mil Eesti sisearhitektuur otsis oma nägu. Velbri eesmärk ei olnud luua pelgalt kauneid mööbliesemeid – ta soovis kujundada terviklikke elukeskkondi, kus ilu ja praktilisus käivad käsikäes.

Edgar Velbri sündis 26. märtsil 1902 ning õppis Riigi Kunsttööstuskoolis, kus omandas põhjalikud teadmised mööblikunstist ja sisekujundusest. Juba varases loomingus paistis ta silma oskusega ühendada traditsiooniline puusepatöö kaasaegse vormikeelega. Tema loomingus oli tunda nii Põhjamaade funktsionalismi kui ka Eesti käsitöötraditsioonide mõju.

1930. aastatel kujunes Velbrist üks Eesti hinnatumaid sisearhitekte. Ta projekteeris mööblit eramutele, avalikele hoonetele ja esindusruumidele ning pööras alati suurt tähelepanu ruumi terviklikule kujundamisele. Tema arvates pidid mööbel, valgustid, tekstiilid ja arhitektuur moodustama ühtse harmoonilise terviku.

Velbri mööblit iseloomustavad selged proportsioonid, kvaliteetne puit ja tagasihoidlik elegants. Ta eelistas naturaalseid materjale ning vältis liigset dekoratiivsust. Tema loodud kapid, lauad, toolid ja riiulid olid mõeldud kestma aastakümneid ning sobituma loomulikult igapäevasesse elukeskkonda.

Pärast Teist maailmasõda jätkas Velbri aktiivset tööd sisearhitekti ja mööbliprojekteerijana. Ta osales mitmete avalike hoonete ja ühiskondlike interjööride kujundamisel ning tema looming mõjutas oluliselt Eesti nõukogudeaegse sisearhitektuuri arengut. Ka keerulistes oludes jäi ta truuks kvaliteetsele disainile ja hästi läbimõeldud lahendustele.

Edgar Velbri loomingus oli oluline inimese mugavus. Ta uskus, et mööbel peab olema lihtne kasutada, vastupidav ja esteetiliselt tasakaalus. Tema disain ei püüdnud kunagi tähelepanu ekstravagantsete vormidega, vaid võitis oma rahuliku väärikuse ja laitmatu proportsioonitunnetusega.