Pihlakas, see haldjalikult habras ja samas visalt elujõuline puu, kannab endas midagi peaaegu müstilist. Sügisel, kui päike loojub üha madalamale ja maad katab kuldne lehesadu, süttivad pihlakamarjad kui tuhmunud rubiinid, andes märku looduse igavesest tsüklist. Nendes väikestes marjades, mis nagu pisarad ripuvad oksaraagudel, on talletunud sajandite tarkus ja uskumused, mis on meieni jõudnud läbi vaiksete metsade ja viljakate põldude kohina.

Kui inimene pihlaka juurde astub, peatub aeg hetkeks. Selle puu all on õhk kergem ja samas täidetud millegi nähtamatu, kuid sügavalt tajutava jõuga. Pihlakaoks, lihtne ja samas imetabane, on olnud kaaslaseks meie esivanematele, kandes endas lubadust õnnest ja kaitsest. Võib-olla polegi see ainult usk, vaid midagi enamat – teadmine, et loodus ise hoolitseb nende eest, kes oskavad tema keelt kuulata.

Vanaema köögilaual, mis oli täis elu ja ajalugu, lebas alati pihlakaoks. See ei olnud sinna pandud juhuslikult ega pelgalt ilu pärast. See oli talisman, saladuslik võti, mis avas ukse õnne ja heaolu maailma. Kui vihmapilved kogunesid üle taeva ja tuul hakkas aknaid raputama, oli vanaema alati rahulik, sest pihlakaoks, see vaikne ja vankumatu kaitsja, hoidis kodu halva eest.

Pihlakaoksa vaadates võis tajuda, kuidas iga tema marja sees peitub maailma alguse tuikav süda, kuidas iga leht hingab kaasa looduse rütmiga. Seal, kus pihlakas kasvab, valitseb tasakaal, ja just selle tasakaalu otsisid ja leidsid meie esivanemad, kui nad pihlakaoksi koju tõid. Nad teadsid, et õnn ei ole alati käega katsutav, kuid pihlakaoks aitas seda nähtamatult ligi tõmmata, justkui oleks see salajane köis, mis seob meid loodusjõududega.